Sügise saabumine

Lõin sisse pealkirja ja tuli välja, et olen sama juba kasutanud. Mis siis ikka! Sügis tulebki ju igal aastal, ei me pääse. Ega kuldse, selle varasügise ilu suhtes pole ju keegi immuunne. Ka kõige tuimem mõistab märgata, et varasügisel on rohkem värve ja seda kummalist kustumise ilu kui näiteks südasuvel.

Ma ei hakka siin rääkimagi, milline on Lapi sügis. Te ei usuks!! Ma isegi ei usu, et olen seda näinud.

Nagu laps rõõmustasin polaarjoone (napapiiri) üle, kuigi see on ju paljalt kujuteldav, üksnes asfaldile maalitud valge jutt!? Kui öeldi, et sellest peab kinnisilmi üle astuma ja midagi soovima, siis tegin natuke sohki ja astusin mitu korda. Täna küsisin geograafiaõpetaja käest, kas kohe joone tagant algabki novembris ligi kaks kuud kestev polaaröö.

Terve bussitäis tegi "ooo", nähes järveveel (tuhandeid järvi!) peegeldumas teist metsa, reaalse metsaga identset. Kuldkollased, kollased ja veel rohelised kased ühes pundis. Luiged, Soome rahvuslinnud. Porodest rääkimata, keda Lapimaal karjadena kohtasime. Mäed, mis olid paljad kui pead, ja nii kaugel, kui silm ulatus, ainult avarus. Kaunispää!

Tundrat kirjeldada ei oskagi. Selline ... justkui äbarik ilu. Väikesed õnnetud kõverad puud. Domineerib punane. Ruska, või kuidas nad seda nimetavadki?

Täna algas sügis. Täna on päev ja öö ühepikkused. Edasi läheb juba pimedamaks...

Pilt

Lapimaale

Räägitakse, et Lapimaal on piiritu avarus, puhas õhk, puutumatu loodus, vabalt ringi jalutavad põhjapõdrad, jõuluvana kodu, virmalised, polaarjoon, laplased (või saamlased).
Räägitakse, et eriti kaunis on seal sügisel - palju värve ja kirkust (loodetavasti praegusel ajal mitte enam sääski!)
Eks ma siis pärast ütlen, kas oli ja mida/keda me seal kohtasime või ei kohanud.
Ega siingi pole midagi teha - rõske, sajune ja depressiivne.

Prillid

Tellisin endale uued prillid. Nüüd on mul neid kokku neli paari.

Ühed on nn arvutiprillid. Need peavad olema kogu aeg arvuti juures. Vahel olen need hajameelsusest viinud kööki või teise tuppa, siis on nad mõnda aega kadunud, aga ilma prillita ei näe ma ei trükkida ega lugeda.
Teised peavad olema permanentselt koolikotis (need on nn esindusprillid), sest kui ma nad kodus välja võtan, võivad maha jäädagi, ja siis on asi hull.
Kolmandad on koduprillid, millega loen, parandan töid, teen igast nipet-näpet. Need kaovad kõige sagedamini ära, sest ma ei mäleta, kuhu olen nad parajasti torganud, või olen need lihtsalt üles juustesse lükanud. Nendega juhtub ka kõige rohkem äpardusi - magan kõveraks või istun laiaks. Olen sel moel oma elus "kaotanud" juba kahed prillid.
Kuna prillid on tänapäeval kallid, siis need koduprillid on mul ostetud apteegist paarisaja krooni eest. Tegelikult näeb nendega sama hästi kui mitmetuhandelistega.

Arvestades sooduskampaaniat (üheaegselt soodustus nii klaasidele kui raamidele) tellisingi nö tagavaraprillid, igaks juhuks, sest üsna tihti juhtub, et näiteks poes pole mul prille kaasas ja ma ei näe tuhkagi, mis pakendi peale on imepisikeses kirjas kirjutatud.

Optikapoe näitsik oli väga lahke ja tassis mulle ette kümneid paare erinevaid raame. Usaldasin valiku täielikult tema hooleks. Nii saingi ma musta raamiga uued prillid. Peavad sobima!!

Muidu näen ma hästi, tunnen inimesed tänaval ära ja loen vabalt suuri tähti. Minu prillid on lihtsalt eakohastest arengutest tingitud.
Õnneks on prillid tänapäeval moes ja keegi prillipapaks (või -mammaks!) ei narri.

Unustatud ja uued sõnad

Keel areneb pidevalt.
Vanad sõnad nagu vanad riidedki jäävad seisma, kuni nad ükskord lihtsalt minema visatakse (õnnelikumal juhul antakse taaskasutusse).
Uusi sõnu tuleb juurde vastavalt vajadusele - uut nähtust vaja kuidagimoodi nimetada. Nii tulidki meile väga vajalikud sõnad tšillima, hängima, tuunima.
Nii sündis päevapealt liitsõna tõehetk. Kõik teavad!

Leidsin paar päeva tagasi Metsapiiga blogist sõna krapsakus/krapsakas. ÕSis täiesti olemas - tragi , hakkaja. Näide krapsakas perenaine.
Sõna tundus mulle nii värske ja vahva, et ma kasutasin seda oma kõnes a´la Kolleeg R on täna nii krapsakas, et lausa kadesta!!

5. klassis lugesime üht pala, kus oli sees sõna krempel. Mitte keegi lastest polnud kuulnudki.
ÕSis täiesti olemas: kolu, kraam, kupatus, värk, asjandus (argikeel)
Näide: Mul on kogu kremplist kõrini, lähen metsa elama.

Lugesin tänasest Postimehest Helju Valsi arvamust, õigemini kommentaari selle kohta, kas kirjastus Varrak käitus õigesti, kui asendas Agatha Christie teose pealkirja "Kümme väikest neegrit" mittemidagiütleva nimega "Ja ei jäänud teda ka". (Kõik neegrid ka teoses asendatud!?)
ÕSis on öeldud, et sõna neeger "ei ole eesti keeles halvustav". Koos kümne väikse neegriga tapeti ka sõna?

Mulle meeldib ilus kirjakeel ja ropendamist ei salli mitte. Ei kirjalikus ega suulises kõnes. Aga pigem märkan, ka siin blogikremplis, et keel vaesustub. Seda enam naudin paljude blogijate kaunist keelekasutust. Ja need pole kaugeltki (ainult) filoloogid või ajakirjanikud, vaid need on insenerid, matemaatikud, koduperenaised, raamatupidajad, firmaomanikud, teoloogid... Ja kõikide ametit ma ei teagi.
Ma imetlen neid inimesi.

Täiuslik sügispäev

Kui augustis olevat olnud ainult viis ilusat päeva, siis septembris on see juba teine (1. september oli ka!).
Lootus on, et tuleb veel!

Hea kolleeg kutsus oma õe tallu astelpaju marju korjama. Seal on neid NII palju, et neljakesi ei suutnud me isegi üht puukest tühjendada. Boonuseks oli hea ilm ja igati mõnus olemine.

Astelpaju on väga kasulik, võite ise lugeda netist - sisaldab kõiki olemasolevaid taimseid vitamiine jm, aitab kõikide hädade puhul.

Aga ma hoiatan teid - väga tülikas on korjata. Kusagil lehtede all on peidus salaokkad ja iga marja peab eraldi võtma. Puudub igasugune võimalus korjetööd lihtsustada või kiirendada.

Nüüd hakkan marjadega tegelema - uurin, kuidas neid parimal viisil säilitada. Niisama söömiseks on nad hapud. Siin kuluks muidugi hea nõu ära (mitte taara!). Kas kellelgi on anda? Moosi keeta ei taha.

Uus hooaeg televisioonis

Koos koolidega alustavad uut aastat/hooaega ka meie rohked telekanalid.

Mõnele uuele saatele on tehtud nii palju reklaami, et siis ikka "satud" ju vaatama.
Ehk siis "Tõehetk". Ameerikast sisseostetud hirmkallis formaat, saatejuhiks üks karismaatilisemaid mehi Hannes Võrno - siis peab ju seda edu saatma. Eks siis näis.
Arvatavasti hakatakse selle saate eetilisuse üle vaidlema hooaja lõpuni ja tabloidid saavad kuuma materjali sellest, mis pärast šokeerivat saadet juhtus (midagi ikka juhtub ju!).
Mina räägin ainult oma mätta pealt.
Ma ise ei läheks MITTE KUNAGI sellisesse saatesse, sest ma ei suudaks ükskõik millise raha eest olla lõpuni avameelne. Ma võin ühele inimesele nõrkushetkel puistata hingesaladusi (ja siis hiljem võib-olla piinelda!), aga kogu Eesti Vabariigile!??
Küsimused on varem juba esitatud ja vastused valedetektori abil õigeks/valeks tunnistatud. Mis imemasin see on?(olen küll filmidest näinud!) Kas eksimis-% on nullilähedane?
Mis on selle saate eesmärk? Osaleja jaoks ilmselt raha võitmine. Aga vaataja jaoks? Tunda kaasa või mõttes parastada? Minu jaoks olid igavad need 30 sekundit, mil tuli oodata vastust tõde/vale Anu Lambi sametises esituses. Silmaringi laiendamisest pole juttugi?!
Ma veel vaatan, kas ma hakkan seda üldse vaatama.

Teine uus saade "Värske Ekspress" meeldis mulle rohkem ja ilmselt jään vaatajaks (iga nr on ju tähtis?!)
Mihkel Raud on minu igiammune lemmik, juba R2 ajast. Tema tulistav kõneviis ja väikesed armsad spontaansed ninakirtsutused mulle kohe meeldivad.
Loodetavasti on see omamaine formaat ja seal võib ka vaielda ja teravusi õhku paisata. Peaasi, et poleks igav.
Mõned päevad tagasi arutati siin blogiilmas, kas Liis Lass on tibi ja kas ta on sel juhul blond ja loll tibi. Minul pole Liisi vastu midagi
( kena noor inimene!), ja ma olin meeldivalt üllatunud, kui "südilt ja argumenteeritult"(ühe kommentaarija sõnad) ta saatejuht Rauale vastu vaidles ja oma vaateid( ja sõbrannasid) kaitses. No rumal ta küll pole, võib-olla edev, aga see pole ju keelatud!!


Eile vaatasin eiteamitmeskord filmi "Vanad ja kobedad saavad jalad alla", ja teate - mul on tunne, et see läheb ajaga paremaks, nagu teisedki eesti kultusfilmid a´la "Siin me oleme", kus lihtsalt naudid näitlejate mängu, totakaid-naljakaid situatsioone, lendfraase ja ka head filmimuusikat (siin Genialistid). Tunnistan ausalt, et mulle tandem Maie-Valdur meeldib väga!!!
Põnevaid hetki tv seltsis!

pildid netist

Iga algus on raske

Lihtne harjutus retoorika või näitlejameisterlikkuse algkursusest: ütle lauset neljal erineval moel ja jälgi, kuidas muutub selle mõte.

1. IGA algus on raske, mitte üle ühe või näiteks iga 5.(algus).
2. Iga ALGUS on raske, mitte ainult keskpaik või lõpp või kogu protsess.
3. Iga algus ON raske, kindel see.
4. Iga algus on RASKE, mitte kerge või lihtne.

Selline elementaarne mõttejupp tuli mulle pähe, kui ma eile töölt koju jõudsin, jalad rasked all, kurk rääkimisest kibe, ise nii väsinud, et magasin paar tundi. Kui veel selgus, et ei tulnud meelde paljundusaparaadi parool ja salasõna (kasutusel juba aastaid) ja e-kooli parool, mida kevadest saadik pole kasutanud, siis...IGA ALGUS ON JUBE RASKE!!!
Täna on juba kergem, sest... paroolid meenusid iseenesest.