Isegi magades tunnen oma õlavöötmes pinget, mida võib ka valuks kvalifitseerida. Minu massöör ütleb:" Viska maha see kivi!"
Mis kivi?! "No see valvelolek!"
Mulle tundub, et ma ei oskagi teadlikult lõõgastuda. Ma ei oska isegi käsi elutuna rippu lasta. See on vist paljude mu probleemide põhjuseks. See tuleb kusagilt seestpoolt ja ei allu kuidagi mõistusele (ma olen ju mõistlik!!?).
Lõõgastumiseks on palju võimalusi. Teadagi üks tuntumaid - alkohol, tujutõstjana, pingete vabastajana. Kahjuks sisaldub siin alati oht, et ei taju piiri (ma räägin nii üldiselt, mitte iseendast!!!).
Kindlapeale aitab see, kui südamest naerda. Kuulsin kusagilt (vist oli saade "Paar"), et laps naerab 400 korda päevas, täiskasvanu 10-15
(võib-olla on siin muigamine ka arvesse võetud?). Et on naeruterapeudid, kes õpetavad naerma, kutsuvad naeru esile, tehes naeru imiteerivaid liigutusi. Näitlejameisterlikkus nii- öelda.
Nõme, ütles Reikop. Mulle tundus ka.
Ma naeran siis, kui on naljakas. Ise arvan küll, et olen naeruhimuline ja tunnen nalja ära. Veel arvan, et ühtemoodi naljadest arusaamine on üks tähtsamaid omadusi, mis inimesi ühendab. Huumorivaesed ja püsipahurad mulle üldse ei meeldi. Rasketel aegadel on eriti oluline, kui keegi või miski su tuju tõstab.
Lõõgastumiseks on veelgi võimalusi. Mul oli ammust ajast realiseerimata lõõgastumispakett ühes kindlas spaahotellis. Kartsin juba, et kingitus kaotab seoses tähtaja ületamisega kehtivuse. Õnneks mitte.
Me käime igal talvel oma kollektiiviga kusagil tervisekeskuses, vana nimega sanatooriumis, veidi spaatamas. Aga ma polnud enne käinud nii väikeses ja intiimses kohas, kus kõik oligi mõeldud ainult kahele. Õhtul kokkuvõtteid tehes arutasime tütrega, mis kummalegi kõige rohkem meeldis. Talle - vesivoodi, mulle - soolakamber. See oli imepisike ruum kahe voodiga, hämar, rahulik muusika. Ioonid igal pool, nii et hambad ja huuledki olid tulisoolased. Seal rääkisime ära oma kõige avameelsemad jutud.
Kuigi kingituse suhu ei vaadata, küsisin ikka uudishimust, mida see maksab. Ma ei julge ütelda.
Arvasime, et mahub kolmekohalise arvu sisse, aga hoopis rohkem.
Lõõgastumine on kallis lõbu. Ja naer on terviseks.
Pilt kusagilt netist
Mina mõtlen ka tihti,et miks ma küll ei oska käed rüpes istuda. Vanaema ütles ,et naisel ei tohi käed niisama seista. Võib -olla sellepärast heegeldangi teleka ees või triigin. Kodune kasvatus?! Ei oska puhata-ütlevad teadjamad. Ka laisklemist on vaja õppida m-mõtlen mina.
ReplyDelete:)
ReplyDelete"püsipahurad"
Ma arvan, et su pingesolek võib tuleneda ka su ametist. Nagu mina seda ette kujutan, pead sa päev läbi trimmis olema. Pead jälgima ennast, mida ja kuidas sa ütled ja olema iga kandi pealt eeskujuks. Aga võib-olla pole see tänapäeval enam nii?
ReplyDeleteMis spa see oli? Meie oleme ka spafännid nüüd.
ReplyDeleteJustin!
ReplyDeleteViljandis Peetrimõisa spahotell. Liiga kallis.
Bianka!
No kodus ma küll ei peaks pinges olema ja ega töölgi pole otsest vajadust kogu aeg valves seista, selg sirge, õlad taga! Häda on süvenenud viimasel ajal.
Selle trimmis olemise all ei pidanud ma sugugi füüsilist sirgeltseismist silmas. Pigem just psüühhikasse puutuvat. Seda on ka kodus raske nupuvajutusega ümber lülitada.
ReplyDeleteHea masseerija ütleb selle järgi, mis lihased sul eriti krampis on, mis mured sind vabaks ei lase. See, et sul praegu otseselt rasket muret ei ole, ei ole näitaja. Muretsed ehk selle pärast, mis tulla võib. Psüühika on ihuliste hädade käivitaja, usun mina.
Kas te sellel aastal ka õpsidega Pärnusse lähete?
ReplyDeleteLähme küll, veebruaris, enne vabariigi aastapäeva. Tule kah!
ReplyDeleteMa ei saa, mul on liiga palju jamasid veel kaelas.Edaspidi kindlasti, kutsu Justin lastega!
ReplyDelete:-)
põhja pool on lund nii harva, et kui taipama hakkad lume olemasolu ja soomeka välja otsida jõuad, on lumi viuhti! kuskile ära kadunud...
ReplyDelete