Surutis pole enam mingi uudis. Nüüd peab iga asutis mõtlema, kuidas eelarvet näpistada ehk kokku hoida.
Mõned mõtted (innovaatilised). Järjekord suvaline.
- igaüks tuleb tööle oma tualettpaberirulli ja käterätiga
- vedelseebi asemel kasutada kätepesuks majapidamisseepi (võimalusel ise kokku keedetud)
- elekter välja lülitada, pimedamal ajal kasutada küünalt või taskulampi
- vett tõmmata iga 10. korra järel, pesemiseks kasutada niisket lappi
- kontrolltöid mitte paljundada - on tahvel ja kriit (viimane muretseda oma vahendite eest)
- õpetajad üle ühe koondada, rakendada laialdaselt individuaalõpet (võimalusel kodust väljumata)
- küte reguleerida minimaalseks, aknaid mitte avada, et soe õhk välja ei läheks (kesse ilma jõuab kütta!)
- korraldada kaugemalt käivate töötajate/laste/ ööbimine kohapeal, kodust võtta kaasa voodiriided-magamiskott ja kuivtoit
Kindlasti on veel häid ideid. Tehke julgelt ettepanekuid. Me kaalume!!
Lugesin su jutu kohe suurele ringile ette. Märkusi ja täiendusi pudenes kui herneid:
ReplyDeleteLapsed võiksid voodipesu asemel kasutada vanu ajalehti, kuidas kodutud hakkama saavad? Pesema ei pea, must pesu köetakse klassinurgas raudahjus ära.
Tualettpaberi-laadne luksus tuleb asendada vanade kontrolltöödega.
Õpetajate koondamine viia õnneliku lõpuni, vanemad õpilased õpetavad noorematele õpilastele , kuhu ja kuidas vajadusel allkirjaristid teha.
Õudne.
Õudne, oioi.
Ma naersin nii, et piss püksis. Pean vahetama minema;)
ReplyDeleteSjgelle, pükste pesemisel ära seepi kasuta:) Õnneks on lund - pole ka vett vaja...
ReplyDeleteÕudne jah, ma Padari süüdistav sõrm on langenud - eelkõige riigiametnike peale. 7% peaks igapäevase õhu eest meilt, pudulojustelt, sisse kasseerima.
Kas need on meie asutuses esinevad nõuded?
ReplyDeletePean vist käsitsi kolmekümnele konspekte paljundama hakkama...
Kristi, Sul on õige aimdus! Paberi ülekulu oli juba enne surutist lubamatu!!!
ReplyDeleteWanasti vene sõjaväes oli siuke termin nagu "kuiv pesu" ehk "suhaja stirka":
ReplyDeleteKannad üht särki seni kuni tundub must. Siis võtad teise ja kannad kuni kah must tundub. Võrdled seda eelmist viimatikasutatuga ning kui viimatine on mustem, võtad eelmise kasutusele.
Sokid, muide, on mustad siis, kui vasaku jala sokk enam paremasse jalga ei lähe
Duhh, ma ei ole kaua midagi nii naljakat lugenud(naer läbi pisarate!!??)
ReplyDeleteEt kõik päris ausalt üles tunnistada, siis ponud minult ja mu kaaslastelt tulnud kommentaarid sugugi vallatu naeru saatel ette kantud. Pigem oli neil kuidagi tilgastanud mekk man.
ReplyDeletePraegu jääb mulje, et me valitud pead käituvad kui tulekahjus kodu kaotanud poolearulised, kes korjavad tukkide seast ka sulanud taldrikukillud ja kõverad naelad välja, ehkki enne olid just nemad need, kes elutoa põrandal lõket tegid.
Seepärast see "õudnegi" lõpus.
Kaamos!
ReplyDeleteEt ma liiga kerglane ei paistaks, siis pean lisama - olen minagi tegelikult väga kaugel nii tõsise asja üle ilkumisest. Ja selles loos on tõtt rohkem kui liialdusi.
Ma ei julge palju ette mõeldagi. Ei tahaks kaotada seda vähestki elurõõmu, mida siit saan.
Ma teadsin 10 aastat tagasi, et see aeg tuleb. Ja sain aru, et minul pole karta midagi, kuna ma olen alati mõelnud, et kõige õnnelikumad on need, kellel kõige vähem asju. Nüüd, kui mul kõge vähem asju, ma olengi õnnelikum kui kunagi varem. Vanast rasvast jääme ellu igal juhul, tarkust on ka rohkem kui ürginimesel. Nii et tulgu langus, Helle blogi lugejate nutikus näitab, et jääme ellu ja veel pareminigi, kui eales varem.
ReplyDeleteAhhoi!
Njahh, elu on kurb, aga palk - ajab lausa naerma!
ReplyDeleteEmmeliinakene, ma nägin nüüd täitsa ise, Lenin avas silmad! juhhei!
ReplyDelete