Minu lapsepõlve esimene mälestus on kuidagimoodi seotud kohutava libedusega. See oli Abjas. Vanemad tulid meile lasteaeda järele kahekesi. Midagi erilist nagu polnudki, aga meeles on, et jube libe oli. Tuli käia tee serval, käega majade seintele toetudes.Meie, lapsed, tahtsime meelega kukkuda! Isa-ema hoidsid teineteisel käest kinni.
Vat täna on sama libe.
Tööle tuli teade, et üks kolleeg oli rängalt kukkunud oma kodutrepil. Viidi kiirabisse, nõeluti põlve. Täpsemalt ei tea veel. Aga temast sõltub kõikide meie jõulupidude muusikaline osa.
Muide, see on kolmas põlvega seotud õnnetusjuhtum meie kollektiivis lühikese ajaga.
Hoiatati kõiki koperdajaid. Kel võimalus, kutsus mehe autoga järele.
Mina tulin koju üle heinamaa äärmiselt ettevaatlikult. Õnnestus tervena pääseda.
Libedaga seoses on mul veel üks mälestus. Ma ei teadnud, kuidas on vene keeles "libe"(nüüd tean!), ja tõlkisin "libe tee" - "lipitšeskaja darooga".
Hoiatus: ärge sattuge libedale teele!!
Nõuandeid ja pilt siit.
Vahel satud sinna enda tahtest sõltumata.
ReplyDelete;-)
Libedale teele? Õige küll.
ReplyDeleteTiiu, kui Sa ikka veel edasi blogid, kas Sa siis annaksid mulle oma aadressi?
Tahaks ikka teada, kuidas Sul läheb.
Kas pühadeks tuled essujaani?
Tallinn on teist päeva juba üks suur liuväli, kohutav!
ReplyDeleteKuule, kas ma pole andnud või? Kohe vaatan järele!
ReplyDeleteÕnnestus jälle kukkuda! Ühes käes oli koolikott ja teises kuusk. Põhipõnts läks seekord puusale ja haiget jalga väänasin ka natuke.
ReplyDeleteOlge ettevaatlikud, inimesed!
Asi pole üldse naljakas.
Täna varahommikul tahtis kutsu ruttu pissile lipata. Hooga- nagu eeskojast tuli- külg maha ja meeter maad üle kahe trepiastme õue poole lendu...
ReplyDeleteÕnneks sai ta ego suurema matsu kui ihu, aga no kui isegi loom koperdab, on asi ikka üsna hukas.
Loodetavasti ei kukkunud Sa liiga tugevasti: harakale halu, varesele valu...
ReplyDeleteKaunist jõuluaega!