Anomaalia ehk asjadest, mis lähevad/ei lähe katki

Kunagi naljakingitusena saadud mängutoos-ehetekarp on mind kaks korda tõsiselt ehmatanud. Esimene kord oli hiljuti möödunud aastavahetusel, kui ma Viljandist koju tulin ja toos laulis "Happy New Year"-laulu, nonstopina. Siis ma raputasin teda, võtsin kaane pealt. Jäi vait.

Jõudsin ta juba vahepeal ära unustada. Ma ei ole kasutanud antud vidinat sihtotstarbeliselt ehk mul pole selliseid ehteid, mida seal sees hoida. Selline odav värk, ameerika või hiina toode. Andsin lapselapsele mängida.

Lõpuks otsustasin ta ära visata (kaas katki ja ei seisnud enam peal).
Aga siis ühel hilisõhtul kuulsin, kuidas TA jälle laulma hakkas. Nüüd juba teist viit- Beethoveni "Für Elise", ikka katkematult. See ei saa võimalik olla!!!
Olin sunnitud prügikotti revideerima, otsima üles selle paganama mängutoosi. Oli päris koti põhjas. Võtsin ta välja, pesin kraani all puhtaks. Palusin vabandust.
Tema muudkui laulis. Lammutasin tükkideks. Ikka laulis. Ööseks panin ta sahvrisse, sealt vähemalt ei kostnud. Hommikuks oli vait jäänud.

Vat milliseid asju maailmas tehakse!

Vana uus

Tiiu pilt, tehtud 7. jaanuaril, kui "lumi tuli maha ja valgeks läks maa".

KuulsinTerevisioonist, et käesolev aasta on aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise sidususe aasta. Otsisin välja kunagi ammu Kukupai käest saadud palve ja leidsin, et see pole aktuaalsust kaotanud. Otse vastupidi.

Keskealise palve

Jumal, Sina tead paremini kui mina ise, et vananen ja ühel päeval olengi vana. Hoia minust kaugele see saatuslik mõtteviis, et ma igas olukorras iga asja kohta pean midagi ütlema. Vabasta mind soovist korraldada kõikide teiste inimeste asju. Muuda mind mõtlikuks, aga mitte halvatujuliseks, abivalmiks, aga mitte ettekirjutajaks.

KUNA MUL ON SUUR TAGAVARA TARKUST, ON KÜLL VÄGA KAHJU JÄTTA SELLEST OSA KASUTAMATA, AGA SINA TEAD, ISSAND, ET MA VAJAN ELU LÕPUNI MÕNINGAID SÕPRU.

Vabasta mind lõpmata üksikasjade jutustamisest, anna mulle tiivad, millega pääsen otse asja juurde. Ei julge paluda paremat mälu, kuid suurenevat alandlikkust ja vähenevat enesekindlust.

ÕPETA MULLE SEDA AUSTAMISVÄÄRSET KÄSKU, ET VAHETEVAHEL VÕIN KA EKSIDA. JA ANNA MULLE, OH JUMAL, ARMU SEDA TEISTELE TUNNISTADA.

Aamen.

Kopitud tekst, ei lase midagi enda juures toimetada, olgu siis selline.

Kuidas tuli aasta 2012?

Annaliisa teab, kuidas pilti tehakse. Pärast klõpsu vaatame, kas pilt tuli välja.

Suuremad lapsed said jõuluvanalt Lotte lauamängu, mida oli vaja uurida enne, kui mäng käima läks. Tundus keeruline olevat?!


Jõulud Viljandis, näärid Pärnus. Vahepeal käisin kodus kassi toitmas.
Ma usun, et järgmised aastavahetused saabuvadki minu juurde Pärnus. Vaatasin aknast(oma tulevase kodu?) seda tohutut ilutulestikku ja hoidsin pöialt, et Annaliisa ei ärkaks müra ja paukude peale. Raketimäng kestis ühtejärge tund aega.
Siis vaatasin telekat ka, aga midagi ei leidnud, mis oleks pikemalt köitnud. Lõpuks lasin Anne Veskil laulda (suvine juubelikontsert).
1. jaanuaril sõitsin oma koju. Ilm oli ilus - päike paistis, mets oli härmas, südames oli rahu.
Kui ma veel käsikirjalist perekroonikat pidasin(enne blogiajastut), kirjutasin 1. jaanuaril ülevaate möödunud aastast ja andsin ka lubadusi uueks. Olen loobunud sellistest aruannetest - keda see peale minu huvitaks? Kõik, mis on väärt meelespidamist, säilitan kusagil ajusopis. Kuniks elu!
Paljud asjad ongi nii isiklikud, et seda ei avaldaks kellelegi.

Siiski, pätsan Eiki Nestori mõtte, mida ta praegu Terevisioonis ütleb:"Et meil oleks palju aega teha asju, mis meile meeldivad."
Ja Jüri Kuuskemaa lisab:"Kaks asja on olulised- positiivne hoiak ja tervis! Siis tulgu mis tahes, me saame hakkama!"
Pressisõber kohtunik Helve Särgava soovitab: "Vähem muretsemist!"

Kas uus aasta toob muutuse mu ellu?

Geenid

Kui AL sündis, siis vaatasin - ema nägu, ainult lohukesi põskedes polnud. Aga sama kiilaspea, ümar nägu ja sinised silmad. Ja väga rahulik loomus. Sellest ajast, kui naeratama- naerma õppis, teeb seda vahepidamata. Nii rõõmus laps.
Mida aeg edasi, seda rohkem on läinud isa nägu. Nüüd ma vaatan, et polegi emast midagi...või siiski on- edevus, naiselikkus.
Kui väikelaps matkima hakkab, siis on nii vahva jälgida, mida ta teeb. Võtab näiteks tühja kreemitopsi, tahab seda kirglikult lahti saada, seejärel määrib näpuga kreemi näole (mängult). Ema on talle "komplekteerinud" kosmeetikakoti, millega võib asjatada tunde. Kannatlikkust on tal lapse kohta kuhjaga.
Kõige rohkem pani mind imestama see, et AL magab täpselt nagu tema ema- üks padi pea all, teine peal. Uskumatu!
Ja riideid ei trööpa ta mustaks: kui läheb kas või veetilk särgi peale, on kohe vaja midagi ette võtta. Armas putukas!

Jõulud ANNO 2011

Vahel ma mõtlen, et meie pere jõulutraditsioon on nii paigale loksunud, et suurt midagi muutuda enam ei saa. Nende kümnete aastate jooksul oleme ainult üks kord läinud teise venna juurde jõuluks, aga see ei lõppenud üldiselt hästi (hoopis teine teema). "Meie" all mõtlen ma siin ennast ja oma tütart.
Traditsioonidel on suur jõud.
Seekord käis ka üle pika-pika aja jõuluvana ja kõik pidid pingutama salmi lugeda. Olgu et "klassika" oli ikka platsis, oli ka täitsa uusi salme (Triin ja Krista). Järgmisel aastal on lapsi poole rohkem!
Vääramatult kuuluvad meie jõuluõhtusse ka lauamängud. Seekord aliast ei mänginud, et liiga lärmakas ja lapsed ülakorrusel ei saa äkki magada! Aga oli Eesti mäng. Koos lõppmänguga on see tervet õhtut ja poolt ööd sisustav ettevõtmine. Seekord oli eriline see, et üks pereliige osales Skype´i teel (on USA´s komangeeringul). Siinkohal ei saa jätta mainimata, et SKYPE on lausa geniaalne leiutis. Isik, kes pidi jõulud kaugel kodust veetma, oli virtuaalselt terve õhtu kohal. Äge värk! Lapsedki käisid arvutiekraani juures "onuga" rääkimas.
Teleka vaatamine on jõuluõhtul keelatud. Kes just muidu ei saa, võib ju eralduda, sest köögis on ka võimalik jõuluõhtut mööda saata. Aga meil selliseid pold. Järgmisel päeval küll, tegime ka jõulutunnelile väikese annetuse.

Kõik olid head lapsed olnud ja said väärtuslikkke kinke. Minule tõi jõuluvana 2 raamatut - 1. oli Aino Pervik ja 2. Vahur Kersna.
Mina pilte ei teinud, Triin tegi. Me ei hakanud teineteist dubleerima.
See suur punane pall on eelmise aasta kingitus, lapsele meeldib seal õppada koos vanaema Elliga!!! Jah, ma olen Elli - nii armas!
Homme lähen jälle ja siis vana-aastaõhtuks jälle.

Muredest ...üldiselt ja konkreetselt

On inimesi, kes suhtuvad asjadesse ja arengutesse fataalselt: mis peab, see tuleb nagunii, ja ettemuretsemine on mõttetu.
Teine osa inimesi muretsevad pidevalt. Isegi, kui tundub, et võiks vabamalt võtta, leiavad nad põhjuse.
Vat selline olen mina. Kahjuks ei saa ma täpsemalt olukorda valgustada.

Muresid paisutan ma suuremaks näiteks niimoodi.
Tahan korteri ära müüa ja Pärnusse kolida. Kuidas ma sellega hakkama saan? Mis summadega ma võiks arvestada? Kuidas ma saan oma lõpututest kultuuri - ja tsivilisatsioonikihtidest jagu? Millal ma peaksin oma korteri müüki panema, kui ma kavatsen veel mõne aasta tööl käia? Kuidas ma saaksin aidata oma tütart laste hoidmisel, kui olen veel mõnda aega tööl?

Küsimusi on palju. Igaüks neist ajab mind ärevusse. Rahustan ennast nagu Scarlett ("Tuulest viidud"): sellest ma ei mõtle enne kui homme/hiljem/ järgmisel suvel. Lühidalt - ma püüan oma ärevust blokeerida, et see ei kasvaks liiga suureks ega vallutaks kogu mu mõttemaailma.
Õnneks on ka töö - ja olmemured, nii et ma ei pea just 24 h oma tulevikule mõtlema.

Nüüd konkreetsemalt.
Mul on vähemalt 5 aasta vanune flamingolill, mis õitses siiani vahetpidamata. Nüüd sügisel märkasin, et õiepungi enam ei ole/tule ja lehed hakkavad järjest kollaseks minema. Algul ükshaaval, nüüd juba paarikaupa. Lill on jäänud poole väiksemaks ja hõredamaks.
Võtsin ühe poja, ehk saan sellele juured alla. Uurin ka, mis võib kidura tervise põhjuseks olla. Kas aitaks ümberistutamine või ongi lille aeg läbi? Olen mures.

Muretsemiseks on põhjusi veel palju, aga ma rohkem ei kirjuta...

Unistus ilusast elust

Ma pole kunagi suur unistaja olnud, selline, kel pea pilvedes. Isegi noorena mitte. Asjad ja olud on minu ellu tulnud ja ma olen pidanud nendega arvestama ja leppima. Tagantjärele pole ka mõtet kahetseda. Mis old, see old.

Aga nüüd on mul suur unistus - ma tahan oma 4toalise korteri maha müüa ja kolida Pärnusse. Igal õhtul, kui mul und ei tule, mängin ma selle unistusega (mõttega). Ma katsun silme ette manada 2toalist korterit, kuhu paigutada oma asjad. Palju sinna ei mahu. Ongi hea, kui saab passiivsest tränist lahti.

Ja siis ma unistan veel sellest, et tööl ma enam ei käi. Selle asemel naudin elu. Hoian ja õpetan lapselapsi, olen see vanaema, keda minu tütrel ei olnud. Igaks juhuks ei luba, et hakkan sokke ja kindaid kuduma (aga mine tea!), kuid oma lapselastega lähen teatrisse, loen neile ette, laulan naljakaid laule improviseeritud sõnadega. Kui nad kasvavad, siis olen neile arusaaja ja krapsakas vanaema, mitte see, kes ahastab, et noorus on hukas, ja heietab pidevalt, kuidas vanasti kõik paremini oli.
Säilitan oma iseseisvuse ja privaatsuse, ei võta enda peale üleliia palju kohustusi.
Suhtlen edasi "minu inimestega". Nad võivad mul külas käia, aga ükshaaval, sest enam pole mul ju suurt korterit. Jään ikka natuke ka arvutisõltlaseks.

Ma unistan sellest imeilusast elust nii intensiivselt, et see PEAB täituma. Hea, kui see juhtuks õige varsti... Enne, kui ma seniilseks ja väga vanaks jään.

Üks vana-vana pilt, mis on mulle hirmus armas.