Friday, June 17, 2011

Täna, 18. juuni


Täna on selline päev, mille kohta võiks öelda: kui ma selle veel üle elan, siis ...
Siis on suvi käes, olgu ja tulgu ta nii vihmane ja jahe kui tahes.

Lühidalt - täna on kaks lõpuaktust ja nende vahel veel üks urnimatus.
Ma küll pole igas pulmas pruut ega igal matusel kadunuke, kuid mul on siiski viimasega seoses oma ülesanne.

Lubasin, sest teisiti ei sobinud, kõnelda endise kolleegi urni sängitamisel. Nüüd peakski natuke läbi mõtlema, võib-olla isegi kirja panema mõned mõtted. Või rääkida seda, mida koha peal tunnen?
Et kadunuke oli minu kooliõde, minu ema sõbranna ja töökaaslane, minu kolleeg? Et mina õpetasin tema tütart ja tema minu oma?

Inimese elu on üks tee. Kui oled stabiilne natuur ja ei kaldu äärmustesse oma eluviisides, siis läheb kõik loogilist rada pidi. Ükskord saab aeg otsa. On hea, kui surm tuleb siis, kui oled valmis minema. Enamasti ju ei olda. Aga usun teooriat, et hingetõmmete arv on ette määratud ja viimase ohkega lahkub kehast ka hing.
Järele jääb peotäis tuhka, mille me siis täna maamulda paneme. Kadunukese 80. sünnipäeval.

Friday, June 10, 2011

Ilmast ... ja suvest kah





Maikuu oli jahe, aga siis tuli Aafrika kuumus, mis kestab juba 2. nädalat. Minu jaoks on liig mis liig. Higistan ja ahmin õhku. Tuuleke aitaks leevendada. Kraadid on + 30 ja rohkem. Enneolematu kuumalaine, ütlevad uudised. Tavaliselt juunikuus selliseid ei esinevat.
Ma pole nii üksikasjaliselt kursis, aga lämmatab küll. Vihma oleks hädasti tarvis - rohi kõrbeb ja metsades on tuleoht. Järgmisel nädalal temperatuur veidi langeb. Oleks hea.

Teen suveplaane. Õigemini tehakse neid minu eest. Pärast jaanipäeva tulevad kursaõed siia. Tahavad ümbruskonna vaatamisväärsustega tutvuda. Selleks muretsesin juurde 2 jalgratast ja viisin hooldesse.
Ühe sain sõbranna käest. "Jäta endale," ütles, sest ise ostis uue ja uhkema. Ega ma pole päris kindel, et need uued paremad ongi. Kallimad ja ilusamad võib-olla, kindlasti.
Teine jalgratas on seisnud mu keldris päris pikka aega. Selle tõi kunagi mu klassiõde, kelle isakodu on maha müüdud ja kes tahtis igal suvel siin käia (marjul, surnuaias, vanas kodukohas). Nüüd pole teda mitu aastat näinud.
Rattaga on ju hea maal liikuda. See ratas on tõeline uunikum. Algul ma mõtlesin, et sellest ei saa vist asja. Sadul ka nii näru. Rattaparandaja aga ütles, et see on väga äge ratas, ta ostaks selle kohe ära.

Minu oma vene-aegne Saluut on pidevalt käigus, ma ei tee suvel ainsatki sammu jalgsi.

Seekordsed Kappide muusikapäevad on mind jätnud külmaks. Olen kümmekond aastat ostnud passi ja siis vehkinud käia ühelt kontserdilt teisele. Eks ma ikka mõnele lähen nüüdki, aga tundub, et üritus on kuidagi säästuhõnguline... või on siis väsinud.

Eelolev nädal on veel töö, siis PUHKUS.
Küll on tore, et kõik on veel ees. Suvi noh.

Pildid eelmisest suvest

Saturday, June 4, 2011

Ema sünnipäev



Täna, 5. juunil on meie ema Aino sünnipäev.

Mitte kunagi ei saa ma leppida sellega, et ta suri nii ülekohtuselt vara. Tema haigus - südame isheemiatõbi - oleks võib-olla tänapäeval olnud ravitav või vähemalt leevendatav. Või oleks saanud infarkti ära hoida.
Mitte kunagi ei suuda ma leppida sellega, et me olime nii pimedad ja rumalad, et me ei osanud südamehaigust ära tunda. Need validoolitabletid ja südametilgad, mis tal kogu aeg käepärast olid, ei teinud meid ka valvsaks. Võib-olla oleks aidanud, kui oleksime teda arsti juurde ajanud. Kui ta oleks kurtnud. Me arvasime, et ema on igavene. Suurim viga.

Nüüd on kõik tema viis last tema eluea ületanud. Kui ema suri, olin mina 30. Vennad veel nooremad. Meie lapsed olid alles tillukesed ja pooled veel sündimata.

Pildil: palliga tüdruk- Aino, raamatutega tüdrukud - Helle ja Pille, Aino tütred.

Friday, May 27, 2011

Eve postitus Genis/ Eeriku luuletus Ennu 75. sünnipäevaks

"Leidsin lõpuks üles vanaema Amanda lauluraamatud, mille vahelt tuli välja ka Eeriku kirjutatud luuletus kallile vennale Ennule 75.a juubeliks, mis on küll rohkem nagu poeem. Ma ei tea, kui paljudel see olemas on, sellepärast mõtlesin selle siia üles panna. Seda on neli täiskirjutatud vihikulehte ja selles on palju valu kaotatu pärast. Amanda on selle oma käega ümber kirjutanud ja ma püüdsin seda võimalikult täpselt edasi anda." (Eve Leek)

Kalli venna Eeriku luuletus kallile vennale Ennule 75 a. juubeliks*

Aeg justkui linnutiivul lendab,
päev päeva järel kuu ja kuu.
Ma võtan sule, avan mineviku enda
ning mõttekangas välistan kõik muu.

Me meenutame kalleid kodupaiku,
aas, karjamaa, tee ääres kivi suur,
kas ongi mälestustes tühja valget laiku,
ka Anni allikad ning veerel pihlapuu.

Võib-olla oli heinaaeg just helgeim-
kõik õitses, kaares lõhnas hein,
just aruheinamaa kui park - see oli kauneim,
on selle kadumine nagu lein.

Põld pikk ja avar, ei olnud helde
ja kivine, all lohus kevadetel vesi peal.
Toa taga juunis lõhnas sirel,
suur tooming endisaegu meenutades seal.

Ning mälestusterikas maantee metsa veerel,
siit algas tee - me pürgisime uue järele,
nii seisime ka raskeil ajakäändeil,
meid saatus kandis nagu paati merele.

Veel mõtlen vanemaist nii kalleist,
me isa - aus, tasane ja arg,
ent ema, selle asemel küll julgem,
kel rändamiseks oli hinges kihk ja karg.

Meil lapsi seitse nagu luule salmis
ning vahe aastateski küllalt pikk,
meid kõiki töö ja vaev on vorminud,
kas siiski kõigil elu olnud õnnelik?

Me õed just nagu Tšehhovil "Kolm õde",
üks vaiksem, teine avalam,
neid jutuvada saatnud elus kõikjal,
ent ükski nendest pole kavaldand.

Vend Kaarel oma nõrkustes ja andeis
ning Priit, kel oli tarm ja ärivaim,
meil kõigil ühine küll oli huumor
ja laul ja naer- need vaevalt otsa said.

Nüüd lännu nagu tuntud laulusalmis,
nood õndsad ajad ammugi,
me latse nagu essind linnu
kik ilma laanen laiali.

Mu kallis vend, truu sõber kaugel rajal,
sul täitumas on seitsekümmend viis,
nii aastad lendavad, neist mälestusi kajab
ja ikka jäänd sul kalliks koduraja viis.

Me käigud mõlemil on läinud eri rada,
me mõtteid mõjustand on eri koht ja suund,
ent ühine on mälestuste jada,
kas midagi on tunnustanud ajad muud.

Ma isiklikult tänuvõlglaseks jään sulle,
mis andsid mulle pikal kooliteel,
hool isalik, sa annetasid aardeid kallid,
tööks, õpinguiks, mis olulisem ongi veel.

Su abikaasa, Aluverest peale ta nõnda hoolitsev ja hea,
mind kohtles alati kui venda-poega,
ka temale ma kiitust andma pean,
meil vaimsed huvid olnud ühtse koega.

Teil tublid pojad, miniad nii kaunid,
teid kõiki liitnud tegevus ja hool
ja lapselapsed hellitavad silma,
neil jätkub tublidust, neid saadab hool.

Nüüd nimel suguseltsi suure
meil õnn saand osaks tervitada sind,
head soovid kõikjalt jõudku sinu juurde,
las lauludest rõkkab lähedaste rind.

Jääb soovida, et jätkuks rõõmsaid aastaid,
et tegevuses leiaks rahuldust su hing
ja oma kauneid hetki lauludest sa taastad,
sind aina ümbritsegu soosikute ring.

On öelnud Tuglas: tundeid raske sõnarüüsse panna,
eks minulgi jääb ahtraks sõnariim,
tõemeelik pilk ja siiras sõna võivad rohkem anda,
ma lõpuks siiski olen siin.

1985 karmil talvel
Eerik

Vt ka seda blogi ja *luuletust ka siit

Thursday, May 26, 2011

Pildistamas, 26. mai 2011

Sirel õitseb üks kord ainult aastas...

Ilus korralikult laotud puuriit Hüpassaares

Sihtisin paljaid puujuuri ja kivi korraga

Üle jõe paistab Vanaõue, jões üks vahva supleja (ei paista)

Navesti jõgi Lepakose sillalt

Vanaõue Puhkekeskus Navesti jõe ääres - üks kena koht

Mets on ilus, puhas, värskendav. Pildi peale ei haara pooltki sellest.

Sakala tee - puhkekoht. Keset metsa liivaluited.

Saturday, May 21, 2011

Kõik läheb/tuleb liiga kiiresti



Arvatavasti on see üks vanaduse tundemärke, et aeg möödub nii kiiresti. Ma ei räägi aastatest, need mööduvad kui kilomeetripostid. Ma räägin päevadest, mida ei märkagi. Kuudest rääkimata:)

Pesin täna aknaid. Põhjapoolsed on vahetamata, neid saab ainult seestpoolt pesta. Lahti ei jaksa enam arutada, ja ei julge ka. Liiga rasked ja kruvisid keerata keeruline. Ometi olen seda ju aastaid ja aastaid teinud.
Olen kahevahel, kas vahetada need vanad ka pakettakende vastu. Hirmutab aga see kole tolm ja rämps, mis kaasneb. Sel aastal mitte. Tahan uue välisukse tellida ja vetsu remondi lõpetada.
Miks on nii, et omadega on kehvem asju ajada kui võõrastega? Omad venitavad, lükkavad edasi, lubavad, ja sina ei TAHA peale käia. Nii ootabki mituteist pisitööd lõpetamist.

Suve alguseni on jäänud täpselt kuu. Ma juba kardan, et vaevalt olen selle mõtte välja öelnud, kui see AEG ongi käes/läbi.

Pildid tehtud täpselt 3 aastat tagasi maikuus, kui sain isikliku digika.
Mõni päev tagasi leidsin, et sel aastal on üks kaktuseõis nii ära õitsenud, et ma ei märganudki.