Telefonijutud

Mul on justkui reliktina alles lauatelefon. Sel on mitu põhjust. Muidu ma vist ei saaks arvutit ja digit pidada (leping Elioniga), aga ka see, et mul on palju tuttavaid-sugulasi, kes eelistavad rääkida lauakaga. Ja hästi pikalt.

Täna otsis mind telefoniga töölt taga üks ärevuses inimene, kes küsis ülemuselt, kas ma olen terve, kas ma olen elus, et tema on helistanud hommikul kell 7 ja õhtul kell 11 ja vahepeal ka... mitu päeva järjest...
Kujutan ette, mis mõtted võivad niimoodi tulla.

"Olin terve neljapäev kodus," imestasin omaette, ja unustasin...
Alles nüüd tuli pähe telefoni proovida. Tumm mis tumm. Mis päevast alates? Ühte kõnet mäletan pühapäeva õhtust... rohkem pole tõepoolest helisenud. Seegi kõne oli halb- surmasõnum. Üks tuttav oli surnud. Nädal aega polnud tööle ilmunud ja telefonile vastanud. Siis murti sisse ja leiti... Nii võib juhtuda üksikute inimestega, kelle üle keegi ei valva.

Hakkan nüüd otsima rikete numbrit...

Muidu on mul mobiil ka - kellel siis ei ole - , aga selle unustan tihtipeale koti põhja või hoopis kuhugi maha/koju. Alati ei kuule helinat, kui olen arvutis. Vahel, kui olen telefoni hääletuks pannud, unustan selle mitmeks päevaks. Igavene häda.

"Milleks sulle üldse moblat vaja on?" imestab tütar vahel.

Aga sellepärast, et ma saaksin küsida, kas tal on kõik korras. Ja veel sellepärast, et lapsed saaksid sõnumeid saata, kui nad kooli ei tule.

Ei ole mina telefoniinimene.

...ja ongi vaabruar läbi... Tere, mürts!

(Pildil telefon Varbla külamuuseumist.)

Küsimused, millele pole vastuseid?

- Kuidas on võimalik, et näed unes inimest, keda pole ilmsi kohanudki, kellega on sul ainult mentaalne side? Aga unes tunned nii suurt lähedust ja hommikul on see tunne nii selgelt meeles...

- Kas inimene muutub elu jooksul: a) paremaks, b) halvemaks, c) ei muutu üldse ?
- "Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi? /Miks julm ei olda iial juhtumisi? / Miks elu tähetund on kordumatu?" (Betti Alver)

-Miks on see nii, et mida vanemaks saad, seda kramplikumalt hoiad elust ja omast kinni? Seda rohkem paneb sind heldima ootamatult kohatud ilushea, seda valusamalt tabab pettumus, kuigi oled ju peaaegu kõike kogenud... ei midagi uut...?

Elu enne arvuti leiutamist

Kui arvutit ei olnud veel leiutatud, siis olid minul kõik tähtsad asjad kirjas kalendermärkmikus. See oli tavalise raamatu formaati ja keskmisest paksem. Selliseid on mul tihedalt täis kirjutatud 4 tükki, igaüks ise värvi. Ega need ühe aastaga täis saanud, ikka 4-5 aastat läks. Need on natuke nagu logiraamatud, sest ... seal on igasugust, ka isiklikku, välja lõigat ja kleebit asju, lühidalt My Documents.
Vat ühest sellisest, rohelisest, leidsin õpetuse, kuidas elada. Allikas on ebatäpselt kirjas, ainult Readers Digest.

Teekaart

* Inimestega suheldes vaata neile silma.
* Ela veidi tagasihoidlikumalt, kui su ressursid seda lubavad.
* Kohtle inimesi nii, nagu tahaksid, et sind koheldaks.
* Hoia saladusi!
* Tunnista oma vigu!
* Ole julge! Ja kui sa ei ole, siis teeskle - vahet ei märgata. (!!??)
* Loe vähemalt kordki Piibel algusest lõpuni läbi.
* Ära kunagi võta inimeselt lootust. Võib-olla on see ainus, mis tal on.
* Ole ettevaatlik inimestega, kellel pole enam midagi kaotada.
* Ära jaga end liiga paljude asjade vahel- õpi ütlema "ei" kiiresti ja viisakalt.
* Ära arva, et elu on õiglane.
* Ära alahinda andestuse tähendust.
* Kui soovid, et asjad peaksid vastu vähemalt viis aastat, osta kalleimat, mida võid endale lubada.
* Ole kompleksivaba.
* Tee endale selgeks, mis on elus kõige tähtsam, ja lähtu alati sellest.
* Helista emale.

Neid punkte oli veel....
Olgu muud, mis on, aga Piibel on mul siiani läbi lugemata. (Häbi, filoloog!)

Ilusad inimesed

Ilus on me presidendipaar.
Ilusad on kirjanikud, muusikud, näitlejad...
Ilusad on rahvariide kandijad.
Ilus on lapseootel naine.
Ilus on see, kes väärikas, vaba.
Ilus on noor ja ilus on vana.
Ilus oled Sina ja Sina ja Sina.
Ilus on maa, mida armastan...


Kirja pandud heldimushoos presidendi kõne ja lugupeetud eestlaste vastuvõttu jälgides.
Mulle ei meeldi need inimesed, kes isegi pidupäeval ei suuda oma kibestumist varjata ja ei pea paljuks kõike sapiga üle pritsida.
Olgu siis argipäevaga, nagu on. Eks ma ise ka vahel...

ära ütle et elu on inetu halb

Mina küll ei mäleta küünlakuud, mis oleks nii kevadine. Kümme tundi päevavalgust ja võib-olla isegi päikest. Nii hästi, et olen täiesti nõus Doris Karevaga.

***
ära ütle et elu on inetu halb
oma koormat et kanda ei jõua
ole uhke ja sirge sa saatuse all
ära iialgi kergemat nõua

varja maailma eest oma pisaraid
naeru selle-eest kõigiga jaga
pea meeles et alati õnnemaid
leidub muredemerede taga

ära kadesta naabrite varandust
vaeseid iial ei tülita vargad
hoia puhtana enese armastus
hoia sõnu mis pühad ja hardad

ära ütle kui hommik on ududes
et sa päikest enam ei oota
vaata ringi nii palju on ilusat ees
tuleb uskuda ainult ning loota

ära kuluta tundmusi tuultele
kergel käel ära südameid loobi
hoia mõistmist ja hellust ka muudele
sest tagasi põrkuvad hoobid

ära ütle et elu on inetu halb
et väsinud oled ta vaevast
püüa alati aimata pilvede all
sinist lapikest heledat taevast

Mina ei oska luuletada

Ammu on teada, et luulel on mingid teraapilised võimed- nad suudavad meeleolu parandada, muuta, nad puudutavad hinge. Kindlasti ei ole olemas luuletajaid või luulearmastajaid, kes samal ajal on sadistid, mõrtsukad, riigivargad.
Mulle meeldivad lihtsa sõnumiga luuletused, sest keerulisest ei tarvitse ma aru saada...
Mina ise ei oska luuletada. Ega kõik peagi oskama... Vahel ma imestan, kui lihtne see võiks olla...

Lihtne luuletus

kord öeldi õnn tuli õuele
ja õu sai õnne täis
õnn tuli siis ka kambrisse
ja kamber sai õnne täis

viimaks õnn tuli sahvrisse
lauta ja aita ka
rõivad veel mahtusid kohvrisse
siis pidi minema

Jüri Üdi

21. veebruaril möödus 13 aastat Juhan Viidingu lahkumisest.

Kus on meie juured?

Karl Ristikivi elu oli omamoodi traagiline. Liisu laps, "juba 33aastase mõisa karjanaise südatalvine hilisarmastus". Tüdrukulaps oli sel ajal (ja hiljemgi!!) külarahva silmis ikka midagi alaväärset. Muidugi, isa füüsilises mõttes oli olemas, naabertalu Juhan, aga " oma poja heaks ei ole ta igatahes kaht kõrtki ristamisi tõstnud". Ilmselt Liisu armastas oma ainukest last, aga paistab, et loomu poolest oli ta malbuseta, pigem karm kui leebe.
Päris püsivat eluaset ei tekkinud neil kusagil, kuigi õe peres Juurikal oldi ju peaaegu omad. See korduv juurte lahtirebimine ei saanud jätta sügavat mõju avaldamata.

Sellepärast ongi niisugune luuletus....

Meie juured ei ole lapsepõlves,
kodumullas ja maakamaras,
murukoplis,
kus aabitsalapsed mängivad.
Meie juured on igas paigas,
kust me kunagi mööda käinud.

Nii me kasvame virnrohu kombel
kinni hakates siit ja sealt.
Ja need lõputa keerlevad teed
ja need kauguses sinavad metsad,
unistuste mägedest rääkimata,
võõrad paigad ja võõrad nimed
saavad omaks ja uuesti võõraks.

Ei nad päriselt kao.
Äkki haljendab ränduri kepp
ning kasvatab juuri ja õisi.

Tsitaate kasutatud Endel Nirgi teosest "Teeline ja tähed", 1991