Friday, August 30, 2013

Korduma kippuvad küsimused*

Kuidas ma olen kohanenud oma uues kodus?
Ma tunnen  ennast nagu kodus st väga hästi. Võibolla aitas kaasa ka see, et see korter ja piirkond oli mulle  tuttav. Igal juhul oli tähtis ka, et mõte kolimisest küpses nii pikalt ja alternatiive ei tekkinudki. Tegelikult oleks olnud ikka  suur jama, kui ma poleks saanud oma 4toalist korterit maha müüdud. Mis siis oleks, ei kujuta ette. Õnne peab ka olema ja mul oli.

Kuidas on mu tervis praegu?
Kuna ma olen veendunud, et ka siin oli mul õnne, siis tekib salalootus, et ma olen pailaps. Pärast seda kadalippu (raske isegi uskuda) tunnen ennast natuke teise inimesena. Minu maitse-eelistused on muutunud- üldse ei taha enam magusat ja isegi liha mitte.
Jõudu on tagasi tulnud, aga mitte täies mahus. Olin oma arvates suve algul (enne haigust) heas füüsilises vormis, millest nüüd on räbalad järel. Rattaga tahaks sõita, spaasse tahaks. Esialgu tuleks rohkem liikuda, kõndida.
Kuna ma olen oma loomult selline paranoiline ja hüpohondrik nagunii, siis iga väike valu või kiskumine kõhu piirkonnas ärritab.

Kas 1. september paneb ka kuidagimoodi hinge kripeldama?
Ei, ei, ei. Arvan, et järgmine kord hakkab mulle see kuupäev midagi tähendama, kui lapselapsed lähevad kooli. Sinna on veel aega õnneks.

Kuidas lapsehoidmine edeneb?
Annaliisa läks lasteaeda, väike Mari on emaga kodus. Mina olen paar korda lapsehoidmistööl käinud, aga päris järjepidev see pole veel. Usun küll, mida elu näinud inimesed räägivad- et üht väikest tegelast päev otsa ohjata pole kergem, kui terve klassi ees tundi anda. No ei tea, vaatame.

Friday, July 5, 2013

Eelviimast korda

Kui ikka asjad lähevad nii, nagu nad peavad, siis oli see eelviimane kord,  kui lapsed käisid vanaemal  Suure-Jaanis külas. Ma ei tea, kuidas väikelapsed mõtlevad, aga  Annaliisa arvates on SJ ikka ainult SEE maja ja võibolla  ka SEE korter, sest kui me tulime pikalt jalutuskäigult, siis  küsis ta iga natukese aja tagant, millal me suurejaani jõuame.
Edaspidi saab rääkida, et vanaemale külla tähendab minna Riia maanteele (praegu on muide Pärnu tänav).
Käisime läbi kõik väikelinna mänguväljakud (neid on mitu, üks koguni pärjatud "kaunima kodu" tiitliga), kohalikus lasteaias mängimas, tuttavate aias kirsse näppimas, laululaval "esinemas".
Kahju on lahkuda, sest siin on suvel nii mõnus.

Mari teeb käteharjutusi

Käbi käes!
Ajas auto ära
Neiu valges kleidis
Lähme jalutama!
Rõdult emale lehvitamas

Sunday, June 30, 2013

Kiire! Kiire!

Tööl olin jaanipäevani (ametlikult), aga et ma ei saanud oma asjadega valmis, siis olin veel mitu päeva pärast jaani kah. Ise olin süüdi, oleks pidanud puhkust edasi lükkama nädala võrra.
No vähemalt nüüdseks on kooliga ühel pool. Jäädavalt.
Tegin peas sellise kolimise plaani, mille järgi alanuks tänasest ehk 1. juulist  täistööpäevadena pakkimine, sorteerimine, likvideerimine, organiseerimine.

On hommik. Kõigepealt käin ära vallas, koolis (eraasjus), apteegis, poes (pappkaste juurde tellimas). Ei tea, kas lõunaks jõuan koju!!??
Muidugi on mul üht-teist juba tehtud. Nii näiteks olen  sahtlitega ja nahkkarpidega tegelnud (neid on rohkesti!). Poleks uskunud, et see kõik võtab nii palju aega. Või on mu jõudlus lihtsalt nii madal.

Eile käisid Petroned oma, õigemini Epu raamatuid ära viimas. Andsin vaba voli võtta rohkem. Mis puutub raamatutesse füüsilises mõttes, siis Epp on täielik sõltlane. Raamatud tekitavad temas kirge, kogumiskirge.
Võibolla on see tingitud ka sellest, et nende lapsepõlvekodu  väga hinnaline raamatukogu sai tulekahjus nii suitsu-  kui  veekahjustusi ( st hävines).

Pärnus pole nüüd üldse käinud ja võibolla ei lähegi enne, kui kolin lõplikult (augustis).
Kutsusin siia Triinu koos lastega, varsti ju pole see enam võimalik.
Panen ka  mõned pildid. Ise ma enam pildistada ei saa, minu digikas pani pildi taskusse!


Selle kohta kirjutas Triin allkirjaks, et "Marju Länik laulab "Rongisõitu"".

Minnakse lasteaeda ( vanem tütar)


Meie Mariga aktsioonis.


Muide, Mali alias Mariliis kõnnib juba paar nädalat, isegi jookseb:) Ei saa muidugi öelda, et ta selle kõndima hakkamisega just kiirustas, aga peaasi, et nüüd on kõik korras. Muudest oskustest - sööb ise. Mis veel, ei oskagi öelda, sest ma ju pole  tükk  aega neid näinud. Vb on lapsed juba vanaema näo unustanud:)

Friday, June 7, 2013

Suvevaheaeg on alanud!

Lugesin ühest blogist, et Inglismaal saavad koolilapsed vaheajale alles juuli lõpust. Ma ei tea, kuidas see võimalik on. Seal pole ju ka  aastaringset päikesepaistet ja muidu viljastavat kliimat.
Meie lapsed on küll kevadeks nii kapsad, et õppeaasta pikendamine oleks kuritegu. Liiati ongi vahel kõige ilusamad ilmad just maikuus. Maikuus toimub meil kõige tormilisem õitsemine, tärkamine, ärkamine.

Nüüd siis on kõik kindel, et ma lahkun töölt ja kolin ära. Tuleb täiesti uus peatükk mu elulooraamatus:) See on mu senise elu üks tähtsamaid lehekeeramisi. Hakkasin otsima vanadest kroonikatest, millal mul tuli mõte kolida pensionipõlves Pärnusse. Kindlasti oli see seotud Triinu laste sünniga.
Triin mäletab, et esimest korda rääkisin ma sellest 2010. aasta sügisel.
2011. a suvel olen pannud otsuse kirja. Väike arvutus ütleb, et seega 2(3) aastat tagasi. Asjaolud on olnud mulle soodsad. Just see, et Triin kolis aasta tagasi oma majja ja tema senine korter jäi vabaks. Kui ma oleks pidanud hakkama otsima endale Pärnus elamist või koguni ostma, siis poleks see vist võimalik olnud. Või vähemasti väga keeruline. Nüüd on ainult oma korter siin tühjaks teha ja vajalikumad asjad ära kolida.

Tööl tõmban ka juba otsi kokku. Lõpetan oma 9. klassiga koos. Kõik on läinud suurepäraselt. Lapsed teevad eksameid hästi, viimane ongi veel jäänud. Kool alustab sügisel viimast aastat nö vanamoodi, siis tuleb tõsine reorganiseerimine. Seda ma vaatan juba kaugelt. Arvatavasti olen otsa lahti teinud ja mulle järgnevad ka mõned teised, kel aeg käes.
Õigel ajal lahkuda on suur kunst. Arvan, et mul see õnnestub/s.

Suvi Pärnus saab alguse täna, kui sõidan Triinu perele külla. Sinna koondub veel mitu pesakonda, nii et saavad alguse ka meie igasuvised suuremad ja väiksemad kokkutulekud.
Ilmad on suvised, taevas  on sinine ja muresid ei lase lihtsalt ligi.
Lisan ka mõned pildid lastelastest.


Friday, May 17, 2013

Ei kõnni veel

Meie Mali ei kõnni veel. On küll osav ronija ja tõuseb püsti iga vähemagi toe najal, aga sammukest ise ei astu. Tugesid mööda käib küll.
Kui nad emadepäeval siin käisid, siis tundus mulle, et edasiminekut on märgata. Sai teisega mööda koridori kõnnitud, kätest kinni. Võttis pikki samme ja näis nautivat.
Õues on eriti jama, vankris ka imelik hoida. Murul läheb edasi kui väike siil, kiiresti-kiiresti. Katsu kätte saada!! Püksipõlved puha rohu- ja mullaplekke täis. Pestes ei taha mahagi tulla.
Muus arengus väga hea. Ütleb kümmekond sõna. Teab, kus on naba (näitab), käed, suu, nina, silmad.
Tavalistest asjadest rääkimata, nagu emme, kasssss,  nkah( Inka). Väga õrn ja empaatiline - kallistab-musitab.
Sööb hästi. Lust vaadata. Magamisele ei saa ka midagi ette heita. (Triinu lapsed on üldse head magajad, v.a kui mingi haigus kallal on või muu ärritav tegur segamas).

Ajasin  Triinule peale, et käigu ikka arstiga rääkimas selle Mali kõndimise osas. Las vaatab, milles asi või ei pea üldse muretsema (eestlastel ikka see muretsemine).
Perearst oli vaadanud, kuidas laps astub ja leidnud mingi vea küll olevat. Et astub  parema jalaga pikemalt ja vasak  jääb kuidagi taha, nagu oleks vähe nõrgem.
Diagnoos pandi ka- hilinenud arengutähis. Mul ei tahtnud  see üldse meelde jääda, kirjutasin siis endale paberi peale! Anti suunamine taastusravi arstile juulikuusse. See tundus küll väga imelik. Kui areng on hilinenud, siis abi ja nõu saab alles 2 kuu pärast!! Siiski on lootust veidi varem vastuvõtule saada, arst käib enne puhkamas ära.



Vaata!  Isegi liivakastis teeb Mali oma kuulsat harjutust (pepu upakil)
Teadjad ütlevad, et see on üks jooga põhipoose-  allavaatav koer!

Friday, April 19, 2013

Aeg ei peatu....oo ei

Olen jätnud blogimise unarusse, pole aega ja isegi tahtmist on vähemaks jäänud. Lapselaste juures tahaks tihedamini käia, aga palgatöö võtab aja ja jõu ära. Siiski käisin nüüd eelmisel nädalavahetusel, sest Annaliisa sai ju 3aastaseks.
3aastane on juba täitsa tegija, vähemasti oskab ta üllatada omamoodi mõttekäikudega ja muude tegudega. Kui reede õhtul Pärnusse jõuan, siis olen ma vaieldamatu lemmik. Mõlemad lapsed istuvad süles, külvan nad üle musidega ja kallistame kõvasti. Ütlen Annaliisale "linnupoja" ja  Mariliisile  "tibu", kui vastupidi läheb, siis Annaliisa parandab varmalt. Ma olen üliemotsionaalne vanaema.

Annaliisaga käisime jalutamas - kohalikku poodi ja tagasi. AL võttis kohe väikese ostukäru ja hakkas sinna produkte kühveldama. Mina käisin järel ja tõstsin asju riiulitele tagasi. Ega erilist skandaali  sellest tulnud, leidsime mõlemaid pooli rahuldava lahenduse (šokolaadivärviliste  krõbuskite osas).
Tagasiteel käis AL kõik lombid läbi. Kesse poleks lapsena seda teinud! Kodus selgus, et vesi oli tulnud saapa sisse ka ja jalad puha märjad.
Mariliis on sülelaps, tema võib kasvõi päev otsa süles istuda. Käimine pole veel käpas, katsed mõned iseseisvad sammud teha ebaõnnestusid. Ja ohhh seda nuttu siis! Pole ju ka kuhugi kiiret. See-eest oskab Mali ilusaid harjutusi teha. Ja see pole sugugi kerge. Tehke järele! Annaliisa ei teinud, temal oli teine leivanumber.


Tuesday, March 19, 2013

Talv, mis lõppeda ei taha...

Jõudsin äsja oma koju. Kui mitu korda ma veel nii sõidan - Pärnust Suure-Jaani? Korter on müügis, aga erilist huvi pole täheldada. Lohutan ennast mõttega, et iga asja jaoks on ostja, ju ka minu korter leiab kord oma.
Nii külma märtsikuud ei mäletagi. Ootasin pool tundi bussi  ja siiani pole veel sooja naha vahele saanud.
Aga Pärnus oli tore.
Lapsed on nii  armsad, et ma ainult hellitaks neid.
Annaliisa räägib nii palju ja arukalt. Ainult "banaan" ei oska öelda, ütleb "baljaan". Kui ma parandasin, tegi teist juttu. Vaatasime temaga albumeid. Mind hämmastas, et ta ütles ühe pildi kohta, et "siin on emme töökaaslased". Annaliisast on palju pilte alates sünnihetkest, Mariliisi omad ootavad kõik arvutis oma järge. Tuleb lähemal ajal see lünk täita.
Mariliis on ka palju arenenud. Just vaimselt ja emotsionaalselt. Jah, kõndima pole veel läinud, ei proovi kah. Küll ta jõuab. Selle- eest ronib nagu käbe orav. Oma loomult on siiski väga alahoidlik, asjatult riskima ei hakka. Kui jalg jääb kuhugi taha kinni, siis karjub appi. Tahab süles istuda, tõeline sülelaps. Musitamine ja kallistamine on juurde tulnud. Kui tantsime, siis otsib ise kätt. Nii vahva.

Käisime kogu perega ka Estonia termides. Kolm täiskasvanut kahe lapse kohta oli  päris optimaalne, sest siis oli võimalik igaühel ka veidi omaette spaatada. Annaliisa on vana spaahunt. Tema ei kartnud midagi. Päästerõngas ümber kere andis talle niisuguse turvatunde, et hüppas igalt poolt vette. Juhtus ka, et vajus vee alla või rõngas keeras ta selili, aga sellest pold kohe midagi.
Mariliis ehmatas ära, kui nii palju vett nägi. Tema  oli  ju esimest korda. Õnneks ei sattunud paanikasse. Kõige parema meelega istus ikka basseinis ka süles (on alahoidlik, ütlen ma). Pikapeale harjus ja kohanes temagi. Tuleb tihedamini käia!

Üks jalutuskäik jättis mulle kahetise mulje. Nimelt käisime kasse toitmas. Ühe vana paadikuuri juures jõe ääres on kassikoloonia. Viisime sinna toitu. Annaliisa läks lähemale vaatama. Mariliis imestas kaugelt. Üks uus sõna, mida ta selgelt ütleb, on "kass". Neid oli seal kümmekond, kaugemalt jooksis juurde, aga need vist pold omad. Paar vana ja enamjaolt noored. Olid julged ja sugugi mitte rääbakad. Ju siis ümbruskond neid toidab. Aga see on vastutustundetu. Kodutud loomad on väga hale vaatepilt.

Kassid ja Annaliisa.