Saturday, March 6, 2010

Paastun


Lugesin läbi Postimehe Arteris ilmunud artikli paastu kohta ja otsustasin teha ühe ööpäevase paastu. Paastupäeva hommikul sõin/jõin nagu tavaliselt - kohv meega ja 2 viilu röstsaia.

Ostsin poest sidruni ja keetsin kannutäie vett, mida päev otsa jõin.
Paastumise 10. tunnil hakkas pea valutama ja ma pidin juba murduma. Ei anna alla!
Võtsin lusikatäie mett ja läksin voodisse. Und kohe ei tulnud ja see, mida öösel nägin, ei kannata ümberjutustamist.

Paast lõpeb täna õhtul, sest siis saab 36 tundi täis. Kõige raskem oli hommikul loobuda mustast kohvist.

Loen lehest, et mõttekas on vältida paastu ajal liigset närvipinget ja ülirasket kehalist tööd. Samas tulevad kasuks sellised tegevused, mis panevad higi voolama.
Ma ei tea, millised need tegevused on, järelikult jääb higivoolamine seekord ära.

Olen oma elus enne ka selliseid üksikuid paastupäevi teinud, aga üldiselt ei meeldi mulle ennast kiusata.
Kas sul, armas lugeja, on kogemusi paastumise vallas?

Lisatud kell 20
Lõpetasin paastumise pärastlõunal kell 6. Oleksin tahtnud kõhu täis süüa, aga "kirjandusest" lugesin, et tuleb tasapisi üle minna tavapärasele toitumisele. Ei tohi loomseid valke ja rasvu! Teisel päeval juba natuke võib (kodujuust, jogurt jms)
ALLES kolmandal päeval võib süüa nagu tavaliselt. (mis on tavaliselt?)
Pärast pikka kaalumist otsisin välja kaerahelbed ja keetsin veega purtu, soola panin naa-tuke. Homme lähen tööle ja söön koolitoitu. Esmaspäeviti on tavaliselt mõni supp (kapsas või hernes).
Edaspidi hakkan paastuma reede õhtul ja lõpetan pühapäeva hommikul.
Pean tõdema: praegu ma küll veel ei tunne, et oleksin justkui uus. Pea natuke valutab.

pilt siit

Monday, March 1, 2010

1. märts


Täna kolm aastat tagasi kirjutasin oma esimese sissekande blogisse.
Ei viitsi arvutada, mitu postitust kokku teinud olen.
Ei tea ka, kui palju selle aja jooksul klikke on kogunenud, sest mul puudub vastav arvestus.
Mis ma selle teadmisega ikka teeks!
Külalistest on alati hea meel olnud. Aitäh kõigile!

"Ei ole pisiasju, ja pisiasjad otsustavad," ütles Lembitu Kuuse meeste 50 km suusamaratoni kommenteerides 28. 02.10 Vancouveris.

Tänu oma blogile olengi hakanud paremini mõistma elu pisiasju, mis moodustavad mosaiigina terviku ehk ELU.
Paremini pole ma osanud.

Täna 70 aastat tagasi suri oma kodus kirjutuslaua taga Anton Hansen Tammsaare.
Ta oli siis 62aastane.

Sunday, February 28, 2010

Tsitaat


"Ei ole pisiasju, ja pisiasjad otsustavad," ütles Lembitu Kuuse meeste 50 km suusamaratoni kommenteerides 28. 02.10 Vancouveris.

Saturday, February 27, 2010

Fotojaht: Terav ja torkav

Perekond Teravad koos vanaema Kääridega (lavastatud)

Nagu siil taimeriigis - tubli väike kaktus

Aaloe, mis ainult 3 aastat vana, kasvatab hoolega järglasi ja viskab pikkust.

***
Mul on kodus kaks potilille, millel on teravad okkad. Tolmu on nende pealt keeruline pühkida:D
Mul on nagu igas kodus ka teravaid nuge ja kääre, need pole eriti fotogeenilised. (ja mõni nuga võiks isegi teravam olla, kui oleks teritajat!!!!)
Kassil on väga teravad küüned, millega on kraapinud karvaseks ühe tumba, aga neid ta käsu peale ei demonstreeri.
Teravad elamused ja torkavad sõnad on nähtamatud, ainult tunnetatavad, ja vahel väga ... valusad.


Vaata teisi ka!

Friday, February 26, 2010

Potsatas


Eile oli selle aasta esimene sula.
Aknast vaatan, et lumehanged on tugevasti alanenud. Ju see lumi ikka nii kohev kui mannavaht oli.
Õhtul arvasin, et elan seismiliselt aktiivses piirkonnas. Maja võnkus ja aknaklaasid klirisesid. Oleks tahtnud kohe näha, mis toimub, aga ei julgenud õue minna. Et äkki kukub pähe!
Niiskusest raske lumi libises katuselt alla pots ja pots. Ei, see oli ikka pauhh! ja pauhh!
Vana paks kasski tõstis imestunult pead ja kikitas kõrvu.
Kui ma poleks teadnud, et see on lumi, oleks mõelnud, et need on keskmise tugevusega maa-alused tõuked.
Nüüd näen aknast, et kõnniteed pole enam ollagi.

Tuli kohe meelde Juhan Liivi luuletus.

Paju otsast potsatas
lobjakoda,
lepa otsast lotsatas
sula lunda.

Hüüti õhus üleval:
kuulen, kuulen!
Mina tulen, kevade,
tulen, tulen!
(1900)

Thursday, February 25, 2010

Kuidas olla positiivne?

Positiivsus, vähemalt selle alge, on inimeses olemas, või siis lihtsalt ei ole seda.
See on seesama tüütuseni kulunud näide, et mõne jaoks on klaas pooltühi, teise jaoks pooltäis.
Ma saan aru - kõik päevad ei ole pidupäevad, aga eile oli.

Milleks otsida ja esile manada ainult negatiivset?
- et Presidendi kõne oli mittemidagiütlev(ei saa võrreldagi Lennart Meri kõnedega!? milleks võrrelda!)
- et pidulikul kontserdil puudus kõigile arusaadav sõnum (mis lõvid seal uimerdasid?)
- et peokülaliste seas ei olnud neid ja neid tublisid inimesi, ei olnud tipp-poliitikuid
- et "katku ajal" ei sobi pidutseda/tantsida/ klaase kokku lüüa
- et Kadriorust ja Toompealt ei nähta kaugemale kui ... omaenda nina alla
- et rahva hädad jätavad valitsuse ja riigikogu ükskõikseks
jne jne jne

Mina käisin eile aastapäeva tähistamisel oma kodulinnas. Rahvast oli rohkem kui vahepealsetel aastatel. Vallavanem pidas ilusa kõne, 11. kl poiss rääkis koolipere poolt, abituriendid lugesid ette Vabadussõjas hukkunute nimed, puhkpill mängis, kodukaitsjad-tütred olid auvalves, pandi pärjakesed Lembitu jalamile. Ilm oli mõnus, üritus piisavalt lühike, et mitte ära väsitada.
Suppi või teed kringliga seekord ei pakutud, aga rahvas oli selletagi heatujuline. Kõik teretasid kõiki, nagu maal kombeks. Tuttavad ju.

Pärast istusime sõbranna juures paar tundi. Jõime sünnipäevaveini ja sõime kooki.
Õhtuks sättisin end teleka ette. Kui ma ei oleks tahtnud vaadata, mida sel aastal President räägib ja mida originaalset kontserdil esitatakse või kes minu tuttavatest on külaliste hulgas või kes sel aastal intervjuusid võtavad ja kellelt, siis ma oleks läinud mõnele muule kanalile.
Mul oli küll hea meel, et kutsutute hulgas oli nii palju noori inimesi ja maarahvast.
Kõik nagunii ei mahuks. Nii palju on ju tublisid.

Muid teemasid ma täna ei tõstata.

Mitte et ma oleks ise totakalt optimistlik või poolpime, kes ei näe rahva häda ja viletsust, aga hädaldamine ei aita kedagi august välja.
Ikka tuleb meelde see vana lugu konnast, kes kukkus hapukooretünni. Uppumise asemel hakkas tegema konnaliigutusi, kuni koorest sai või. Siis hüppas hopsti välja.

(Et keegi ei arvaks, nagu mul polegi muresid, siis ütlen lohutuseks - on küll, isegi mitu)

Lõputu talv