Kevade on sala tulnud....

Vaatan Terevisioonist, et Türil tuli kevad suurte pidustustega - uued trendid, Murumoor ja Muruniiduk. Rahvas südaööl tänaval. Miks ka mitte, kui televisioon kohal!!!

"Loodusele sügavalt silma vaadates"(UV) tuleb siiski nentida, et kevad hilineb, vähemalt selles kohas, kus mina elan.
Kõigest hoolimata on hea meel, et talv sai sellega otsa, et on vaheaeg ja et hing sees...
Ja et laps sai endale nüüd voodi ka vanaema juurde:)

Kena kevadet kõigile!!!
Eks ükskord läheb ka asjaks... veed hakkavad voolama, jõed üle ujutama, linnud pesa tegema, pungad puhkema. Teate ju küll!

P.S. ETV hakkas näitama "Südameasja" kaht viimast hooaega. Kuidas ma jälle kõik need kaotused üle elan!

Kauni emakeele päev

Tere!
Oli suurejooneline plaan keelepäeva raames e-etteütlusest osa võtta, aga tehnika vedas alt. Algul alustasin paberil kirjutamist, siis sain lingi lahti, kirjutasin paar lauset sinna. Siis aga, nagu mu läpakale kombeks, tegi ta midagi, mis kõik teksti kustutas. Taastada enam ei saanud. Jäigi osa võtmata.
Täitsa tige!
Annakas kah muidugi sikutas jalast.
Laps õppis vanaema sünnipäevaks diivani peale ronimise ära. Õnneks tuleb tal see mõte siiani vaid siis, kui me kah seal aeleme või pult või mõni muu põnev ese laokil on.
Hambumus meilgi nüüd aastase oma:-) Varsti enam pole vampiir.
S.tt sai potti püütud. Midagigi head. Ilm tundub kah kena olevat. Suundume õue.

Allikas: tütre kiri 14. märtsil 2011

Isadepäevaks

Tore, et isadepäeva peetakse.
Täna oli poes kohe märgata, et tähtpäev lähenemas - erakordselt palju inimesi teostasid sisseoste, kõik kolm kassat olid töös ja ostukorvidest tuli vahepeal puudus kätte. Tuli võtta käru.

Kui koolis isadepäeva kutseid jagasin, siis vaatasin oma klassi lapsi. Kolmel on isa kodus olemas, kolmel töötab isa välismaal, kahel isa surnud, kolmel on kasuisa, ülejäänutel kasvatab ema üksi.
Üritusel oli minu klassist ainult üks isa, õigemini ema järjekordne mees.
Kui mul on lastevanemate koosolek, siis eksib sinna harva mõni isa.
Isasid oleks aga hädasti vaja, selliseid õigeid isasid, kes oleksid ikka eeskujuks ka. Poistele näitaksid, milline üks mees välja peaks nägema, tüdrukutele näitaksid, millist meest ja laste isa nad tulevikus sooviksid.

See naistekeskne kasvatus teeb ikka karuteene küll. Lugesin kusagilt, et naised ei taha abielluda, sest meeste haridustase jääb nende omale alla, aga last tahavad. Üksikud haritud naised, kes puhtegoistlikest kaalutlustest lähtudes "muretsevad" endale "vanaduspõlve toeks" lapse, võivad hiljem seista probleemi ees - materiaalseid vahendeid küll piisab, et üks laps suureks kasvatada, kuid üksinda ei suuda ega oska ka õpetada kõike, mis elus vajalik.

Olen näinud üksikema kasvatatud poegi, kes jäävadki koju ema juurde, kuni ema silmad suleb. Siis on aga hilja midagi oma elus ette võtta. Võib-olla on ka ema kasvatanud sellise memmepoja?

Meil ei räägita enam ammu sellest, et kasvatus peaks olema sookeskne, aga minu arvates peaks.
Sest vaadake, mis välja tuleb, kui üksikul naisel on poeg - see läheb lasteaeda, kus on kõik ainult "tädid". Siis läheb kooli, kus on kõik ainult naisõpetajad (heal juhul direktor on mees). Kust ta siis õpib meheks olemise kunsti? Tänavalt?
Poe juures kakerdavad aastatepikkuses joobes mehepojad. Aeg-ajalt sureb mõni ära, aga asemele tuleb ka. Neil pole tööd, sest kes neid tahab, ja nad ise ka eriti enam ei taha.
Ma võin teile kinnitada, et see on väikese maakoha suurim sotsiaalne probleem, see nimelt, et ei jätku tublisid isasid.

Head isadepäeva!

Sõnadega peksma

Me teame, et sõnadel on jõudu ja väge. Sõnadega võib rohkem haiget teha kui käsist väänates või pikali tõugates. Te ju saate aru, mis ma mõtlen?
Füüsiline valu läheb üle, solvavad ja mõnitavad sõnad aga ei unune, jäävad hinge alles ja meenuvad iga kord, kui meenub situatsioon, millal või kuidas need öeldi.
Viisakas ja empaatiliseks kasvatatud inimene ei ütle teisele näkku asju, mis võivad isikut solvata. Näiteks, et oled paks, kole, haised higi või mõne muu kehavedeliku järele, oled kõverate jalgadega, liiga pika ninaga, katkiste hammastega, haisva suuga. Ei öelda ka, et oled nii vastik, et ei taha suga isegi ühel maakeral elada.
Koolikiusamise tagamaad on just siin - midagi teises ei meeldi ja nauditakse seda tunnet, et saab teisele haiget teha.
Omaette nähtus on Sami Lotila, kes on endale võtnud õiguse solvata kogu eesti rahvast.
Ma pole Õhtulehe tellija ega ostja, netist vahel loen pealkirju või kommentaare.
Ma ei tea isegi seda, kas Soome kodanik Lotila kirjutab Õhtulehes iga kuu või iga nädal midagi meie rahva kohta ja kas tal on kogu aeg üks- ja seesama jutt või lisab ta iga järgmine kord ka uusi detaile ja tähelepanekuid. Ma olen kord või paar tema üllitisi lugenud. Vastik on, aga veel vastikum on, kui mõned meie kaasmaalased kiidavad takka - jah, tal on õigus, on jah eestlased niisugused ja naasugused. Mitte keegi ei ütle, et tema on just selline, et ta tunneb ennast selles karakteristikas ära, vaid ikka teised.
Peeter Oja on impulsiivne inimene, aga mitte rumal. Võib-olla tõesti kaotas ta otsesaates närvid ja unustas sõnu valida, aga tal oli ju õigus. Kaua võib taluda, et meid mõnitatakse!
Kommentaarid, mis Lotila artiklite all on, pole peatoimetajat mõtlema pannud. Võib-olla paneb see, kui tema kohta avalikus eetris öeldakse "limusk, sitajunn, mollusk"?
Ja miks ei tulnud peatoimetaja ise saatesse kohale, et ausas debatis omi seisukohti kaitsta?

Nüüd mind huvitabki, kas lõpeb ära see Lotila "sitaloopimine" meie inforuumis või jätkub kõik samas vaimus?

Lugesin täna ühte blogi, ja ma oleks tahtnud, et ka mina oskaks nii kirjutada.

Nagu õige eesti naine

Ei saa mainimata jätta, kuidas mulle meeldib rakvere sealiha (Eesti siga) reklaam nii mees- kui naissugupoole aspektist. Tuju läeb kohe hääks, kui seda näen.

Te ju teate ikka seda Võigemasti ja Pohla reklaami!?

Täna hommikul tõusin nagu õige eesti naine pool 7, panin pesumasina käima (alles siis mõtlesin, et äkki segab majanaabreid), pühkisin välistrepid puhtaks, käisin mopiga üle, koristasin kassi liivakasti, sättisin selle rõdule, tõmbasin kappide sisu põrandale ja tegin väikese sorteeringu (jälle on kogunenud üleliia palju riideid!), viksisin kingi ja saapaid ning panin suveks eest ära, viisin prügikoti välja, sidusin ajalehed pakinööriga kinni, et viia paberi kogumise konteinerisse, panin pesu kuivama.
Unustasin mainida kohvi joomise ja raadio kuulamise (kus kuulsin väga harivat juttu sääskede liigirohkuse ja harjumuste kohta).
Seejärel vaatasin Tähelaeva Urmasega ruudus, samal ajal püüdes etteütlusi parandada.

Ja jumal hoidku, üle poole päeva on alles ees! Mida kõike ma veel jõuan ja/või teen!?
Tubli eesti naine, nagu ma olen:D

P.S. Sääski tapan ka paremalt ja vasemalt. Laibad loen pärast kokku.
(omavahel öeldes, toss on juba väljas, pean puhkama)

Ei saa mitte vaiki olla

Vanaemaks sain. Sündis üks väike piiga, seni veel nimetu.
Õnnelik olen.
Tänulik.
Lootust täis.

Suur ootus

Mul ei jätku kunagi energiat kevadeni välja. Tegelikult algab mahakäik juba pärast jõule.
Ja siis tuleb SUUR OOTUS. Laias laastus ootan kevadet ja suve, aga igas päevas on omad väikesed ootused ka.
Muidu võiks ju arvata, et tegu on lihtsalt vaikselt ligi hiiliva vanadusega, aga nii palju, kui ma oma elust mäletan, kordub see aastast aastasse. Mul on lihtsalt selline väike mittetaastuv energia tagavara.

Mis aitaks?
C-vitamiini söön peoga, magama katsun minna enne keskööd, päeval pikutan mitu tundi, 2 korda nädalas käisin ujumas (nüüd on hooaeg läbi). Lugesin läbi isegi vabastava hingamise alused ja püüdsin sügavamalt hingata. Kolleeg tõi idusid ja isetehtud porgandimahla.
Otsisin üles oma masseerija, kes energiakanalid avas.
No ei tea, päris õiget imevahendit pole veel leidnud...


Läksin täna jalutama ja võtsin fotoka kaasa, et kevademärke jäädvustada. Seal, kus oli veel mõni nädal tagasi talvega kokkuaetud lumi, on nüüd lihtsalt porimülgas. Otsetee üle staadioni on taas avatud, kuid ennast säästes ei tahagi seda kasutada. Põõsastealused on suitsupakke ja konisid täis. Ei hakanud mina inetusi pildistama.
Nii ei leidnudki objekte, mida üles võtta.
Järve peal on veel jääd, kuigi seda läbiv ojakene tormab erakordse jõuga tammist alla.
Koolis räägiti, et Navesti jõe luht on vett täis ja luiged ujuvad seal peal. Soomaa ei jää ka meist kaugele. Ainult Tuhala nõiakaevu siin ei ole.

Marie Under on kirjutanud luuletuses "Mu kevad":

Mu kevad algab pääle jõulu juba:
neist päiksekiirtest oli ammu puudu,
mis vargsi poevad läbi härmas ruudu,
kus kurb ja pime ootamas on tuba.
/----/
Mu meel läeb härdaks, niiskust nõrgub laugel:
õrn aimus küllusest, mis küll veel kaugel,
kuid mida oodata ju antud lootus.

Vist elus kaunimat ei olegi kui- ootus,
sest suveks valmistuma juba algan
ja talve tulisemalt maha salgan.

varsakabjad siit blogist
ja palju teisi pilte ka

( Maailm tundub nii õudne ja ebaturvaline paik. Istun siin oma toas ja tunnen ängi, vaatamata, et päike paistab ja kevad on käes)

Kauneid sõnu eesti keeles

aabe, aape, aabet (kirjatäht)
eede, eete, eedet (ettepanek)
hiile, hiilge, hiilet (hiilgus, sära)
kallis, kalli, kallist, kuldne kodukotus
lemb, lemme, lembe (lembus, armastus)
muusa, mul meelen, mehine mees
neidis, nirin, nohin, nugris neiu
omane, omasoodu, ootus, osalt
pagar, pagas, pagan, parasjagu, pügal
ristseliti, riugas, rüblik, rüpes, rüübe
südamlik, sügavus, süli, sünnis, süüvima
tasakesi, tibamisi, tunglema, tulemine, tusk, turv
ummisjalu, unelema, unustamatu, usjas
vaade, viibe, veene, võõbe, väide, viide
õnneseen, õnnesärk, õnnepõlv, õnnekombel
ääremängija, ööviiul, üksiklane, üürike

Kuidas olla positiivne?

Positiivsus, vähemalt selle alge, on inimeses olemas, või siis lihtsalt ei ole seda.
See on seesama tüütuseni kulunud näide, et mõne jaoks on klaas pooltühi, teise jaoks pooltäis.
Ma saan aru - kõik päevad ei ole pidupäevad, aga eile oli.

Milleks otsida ja esile manada ainult negatiivset?
- et Presidendi kõne oli mittemidagiütlev(ei saa võrreldagi Lennart Meri kõnedega!? milleks võrrelda!)
- et pidulikul kontserdil puudus kõigile arusaadav sõnum (mis lõvid seal uimerdasid?)
- et peokülaliste seas ei olnud neid ja neid tublisid inimesi, ei olnud tipp-poliitikuid
- et "katku ajal" ei sobi pidutseda/tantsida/ klaase kokku lüüa
- et Kadriorust ja Toompealt ei nähta kaugemale kui ... omaenda nina alla
- et rahva hädad jätavad valitsuse ja riigikogu ükskõikseks
jne jne jne

Mina käisin eile aastapäeva tähistamisel oma kodulinnas. Rahvast oli rohkem kui vahepealsetel aastatel. Vallavanem pidas ilusa kõne, 11. kl poiss rääkis koolipere poolt, abituriendid lugesid ette Vabadussõjas hukkunute nimed, puhkpill mängis, kodukaitsjad-tütred olid auvalves, pandi pärjakesed Lembitu jalamile. Ilm oli mõnus, üritus piisavalt lühike, et mitte ära väsitada.
Suppi või teed kringliga seekord ei pakutud, aga rahvas oli selletagi heatujuline. Kõik teretasid kõiki, nagu maal kombeks. Tuttavad ju.

Pärast istusime sõbranna juures paar tundi. Jõime sünnipäevaveini ja sõime kooki.
Õhtuks sättisin end teleka ette. Kui ma ei oleks tahtnud vaadata, mida sel aastal President räägib ja mida originaalset kontserdil esitatakse või kes minu tuttavatest on külaliste hulgas või kes sel aastal intervjuusid võtavad ja kellelt, siis ma oleks läinud mõnele muule kanalile.
Mul oli küll hea meel, et kutsutute hulgas oli nii palju noori inimesi ja maarahvast.
Kõik nagunii ei mahuks. Nii palju on ju tublisid.

Muid teemasid ma täna ei tõstata.

Mitte et ma oleks ise totakalt optimistlik või poolpime, kes ei näe rahva häda ja viletsust, aga hädaldamine ei aita kedagi august välja.
Ikka tuleb meelde see vana lugu konnast, kes kukkus hapukooretünni. Uppumise asemel hakkas tegema konnaliigutusi, kuni koorest sai või. Siis hüppas hopsti välja.

(Et keegi ei arvaks, nagu mul polegi muresid, siis ütlen lohutuseks - on küll, isegi mitu)