Tarbisin kultuuri

Ei mäletagi, millal viimati teatris käisin.
Oi, mis ma räägin - eile käisin. Ugalas. Tom Ziegleri tükki "Grace ja Glorie" vaatamas. Ameerika autor, maailmas rohkesti lavastatud ja kõrgelt koteeritud.
Kahe naise tükk - üks on vana ja haige, elab viimaseid päevi ehk Grace, teine- tunduvalt noorem, edukas, aga elus juba traagika üle elanud, ainuke poeg liiklusavariis hukkunud ehk Glorie.
Publik oli silmnähtavalt eakas, noh vanemapoolne.

Lugesin läbi ka kriitika, mis ülistas Leila Säälikut, aga heitis Kadri Lepale ette mõningast rabedust ja liigset paberkottide ja toidunõudega sahkerdamist. Mind ei häirinud.
Raske, aga üdini inimlik teema. Kuidas olla ja mida teha, kui tead, et surm saabub lähiajal. Mingit lootust pole, aga hirm on, kuigi Grace väidab vastupidist.
Grace koob kampsunit kaugelt sugulasele, noorele lapsele, keda ta näinudki pole. Magama ei julge jääda, sest teab, et siis on lõpp.
Glorie, vabatahtlik hospiitsist, aitab vanal naisel viimaseid päevi üle elada ja asju kokku tõmmata. Samas avab ka oma elu tagakülje.
Varandus (majake mägedes koos 50 aakri maaga) on läinud sulide kätte, sest Grace`i raha ei huvita.
Südamlik (ja natuke naljakas) oli testamendi tegemise stseen, kus Grace avaldab kaamera ees oma "viimase tahte", olles eelnevalt noore naise poolt meigitud ja ilusaks tehtud.
Gloriele pärandati ämma uhke supitirin, mida vana naine kasutas viimastel elupäevadel mittesihtotstarbeliselt ehk siibrina.

Oli küll natuke ameerikalik, eriti mis puutub suhtumisse jumalasse ja usku saatuse vääramatusse jõusse.
Sain elamuse.

Teatris

Tänapäeval räägitakse sellest, et märts on teatrikuu, vähem, aga ära vist pole ikka kaotatud. Vähemasti 27. märts on rahvusvaheline teatripäev - Vanemuisest tehakse ülekanne ja jagatakse auhindu.

Käisin eile teatris 24. lennu diplomilavastust "Arkaadia" vaatamas.
Nii palju mul ikka kultuurihuvi on, et mind huvitab alati teatrisse valguv noorus, uued värsked näod.
Tom Stoppardi loomingut on Eesti lavadel suhteliselt tihti mängitud. Isegi seda mainit "Arkaadiat" lavastati viimati 1997 Linnateatris ja sellele jagati hiljem palju auhindu (lavastas Jaanus Rohumaa).
Kaks korda on lavastatud "Rosencrantz ja Guilderstern on surnud".

Ei saa ma tihti teatrisse, seda suurema elevusega lähen. Võib-olla sellest, aga võib-olla ka millestki muust olenevalt olen viimasel ajal tulnud tagasi tühja tundega, et mitte öelda lausa pettunult.

Ma ei räägi tükist, sest siin võib ka minu enda küündimatuses viga olla, aga mind häirib(s) see lakkamatu müra ja ülemängimine, mis tundub tänapäeva teatris iseloomulik olevat. Kuhu jääb siis "kandev paus" ja sosin, mis kostab viimase reani? Kõik on ühtlaselt kõrgetes registrites ja ikka paljudes detsibellides. Ime siis, et osa teksti kaduma läheb ja vahepeal tahaks kõrvu kinni hoida.

Näis, kes sellest Hendrik Toompere jun esimesest lennust ilma tegema hakkab. Eilse lavastuse põhjal meeldis mulle Liisa Pulk, Jüri Tiidus ja Hendrik Toompere jr jr.

pilt ja jutt siit

Urmas Kibuspuu

Lugesin nädalavahetusel Urmas Kibuspuu elulugu* (Rait Avestik, 2009). Kuigi olin "Kuulsuse narre" juba sada korda näinud, vaatasin selle ka üle ( ETVs).
Korralikult koostatud raamat, korjatud kokku Kibuspuu kaasaegsete ja lähedaste mälestused ja etenduste arvustused. Palju pilte. Ühtki skandaali pole paljastatud ja intiimseid eluseiku ka mitte.
Ses mõttes korrektne.
Kibuspuu elusaatus läks mulle väga hinge.
On veidi ebatavaline, et eluloo ülevaadet alustatakse surmast. Kibuspuul avastati umbes sipelgamuna suurune väikeaju kasvaja, mille tõttu tõusis peas rõhk ja tekkisid põrgulikud peavalud.
Legendaarne VII lend, Panso viimane, on oma isikkoosseisust palju kaotanud. Tiit Berg oli esimene, Urmas Kibuspuu järgmine, siis läksid Sulev Luik, Aare Laanemets, Jüri Krjukov. Teised tegutsevad veel maistel teatrilavadel edasi, ainult Toomas Otsast ja Kadri Tambergist pole ma midagi kuulnud.
Kibuspuu ehk Kips oli intelligentne, jumaliku andega näitleja ja inimesena väga kütkestav. Ta "võrgutas" oma isiksusega nii mehi kui naisi.
Pidevalt on rõhutatud tema ilusaid tundlikke pikkade sõrmedega käsi ja loomupärast huumorit, mis kunagi ei olnud tige ega õelutsev. Sissepoole elav natuur, hea kasvatusega, usklikust perest.
Naistemees polnud. Tal oli lühiajalisi suhteid, tal on poeg.

Kõige paremini võttis tema saatuse kokku Elle Kull: "Loodus oli teinud Kibuspuule suure kingituse - andnud ande ja headuse koos.--- Aga tundub, et lühikese saatuse ere sõnum oli temas kogu aeg sees."

* Tegemist on väga traditsioonilise elulooraamatuga. Sellisega, kus peategelane on juba ammu ära ja mahajääjad meenutavad teda. Abiks on ka Urmase kirjad õele, mis liigutavad oma erakordse vennaarmastusega. UK surmast möödub suvel 25 aastat.

Evergreen Ita Ever

Vaatasin eile "Pealtnägijast" Ita Everiga tehtud intervjuud ja süda hüppas rõõmust sees.
Nii terane, nii adekvaatne, nii igihaljas, justkui vanajumala eriline pailaps. Eks ta ongi ju.

Milles on tema elujõu saladus?
Võib-olla selles, et ta käib iga päev jääkülmas vannis, eelnevalt vanniveega vesteldes, et kontakti saavutada?
Võib-olla selles, et ta suudab veel pikki osi pähe õppida ja lava peal nooruslikult kepselda? Kahjuks pole tema viimast tükki "Hiilgav" näinud, tahaks küll!
Võib-olla selles, et ta huvitub siiani meestega flirtimisest ja tunneb, et on veel võimeline armuma??? Samas tunnistades, et ega ta kujuta küll enam ette mõnda meest oma elamises kaaberdamas.
Ja teatrist ei mõtlegi ta ära minna, igal juhul enne mitte, kui aetakse! Istub julmalt edasi!

Keda meestest talle võrdväärsena vastu seada? Ma pakuks Aarne Üksküla.

Käisime teatris

Käisime lastega Endla teatris.
"Oma elu superstaarid" - näidend teismeliste elust. Kirja pannud õed Triinu ja Laura-Marie Ojalo.
Viimane 15aastane ainult. Kunstnikutöö Tuulikki Ojalo. Selline õdede projekt.
Mängisid Pärnu erinevate gümnaasiumide õpilased.
Noortele mõeldud tükk ja noored olid ka saalis. Kartsin küll, et publik vilistab ja trambib jalgu, aga üllatavalt vaiksed olid. Nii et võis vabalt oma vanainimesemõtteid mõelda, keegi ei häirinud.
Küll on tänapäeval raske noor olla! Nii raske, et peategelane lõikas veenid läbi. Suri ära.
Selline tagurpidi keritud lugu. Mis siis juhtus?
Tüdruk oli korralikust perest, ainuke laps, head geenid, ilusad väljavaated tulevikuks. Koolis viieline ja popp. Sõpruskonna liider. Aga südamelt oli kalk, polnud empaatiatunnet ega midagi. Üht emo-tüdrukut vihkas ja teist paksukest narris. Poiss-sõpra, kohalikku kuulsat bändimeest, kidramängijat pidas lihtsakoeliseks ja perspektiivituks.
Eks teismeliste enesetappude tagamaad jäävadki enamasti mõistetamatuks.
Noortepärasust oli rõhutatud rohke ropendamise, kisamise ja muidu väljakutsuva käitumisega.

ÕPETAJA oli ka sisse toodud. Mitte karikatuur, hoopis mõistlik ja mõista sooviv, sellegipoolest saadeti teda pimedasse kohta ja karjuti "fakk juu". Rohkem täiskasvanuid ei olnud, aga vanemate teema skaalal nõmedad - mõnusad oli küll sees. Nagu seks, narkots, džinn, suits ja muu hädavajalik.
Tagasiteel arutasime teise õpetajaga, et küll on hea, et ei pea enam noor olema ja et meie noorus oli lausa kuldne praeguse kõrval.
Eks ma küsin pärast, mis noored ise asjast arvavad.

Eesti elu

Käisin eile Ugalas Ott Aardami "Börsi ja börsitari" vaatamas. Vana tükk, esietendus juba kahe aasta eest, aga läheb seni menukalt.
Päris lõbus oli, mõne koha peal saal lausa rõkkas. Kaheksa näitlejat esitas ühtekokku 28 osa. Ühtki üdini positiivset ega kiiksuta tegelast polnud.
Põhiprobleem oli, kuidas 30aastane Sille Salu endale meest otsis (luges netist tutvumiskuulutusi ja käis pimekohtingutel).
Teine liin jälgis muusikaakadeemia üliõpilase Jasper Kõlu ponnistusi talle määratud stipendiumi tõestamiseks. Lõpp oli peategelastele õnnelik - noored leidsid üksteist.
Sillet, kuulutustebörsi töötajat, nn börsitari, mängis Hilje Murel (praegu vist Vanemuises).
Eesti elu kui üks lõputu sebimine ratsa rikastumise nimel. Ei läinud kellelgi väga libedalt - raha teenimiseks tuli igasuguseid trikke teha. Samuti sobiva mehe otsimisel.

Kui Eesti elu sama kiirusega muutub, kui ta muutub, siis tuleks kirjutada uus tükk sellest, kuidas suures tööpuuduses ja võlaorjuses ellu jääda. See võib-olla enam väga lõbus olla ei saaks.
Või mine tea, kui vaadata uut tõsielusarja " Võlast priiks".

Pikk nädalavahetus

Olen suhteliselt väheliikuv, jalad on küll all, aga rattaid pole. Kui ma kuhugi kaugemale, näiteks pealinna tahan sõita, siis tekib kohe küsimus, kuidas ma saan. Meilt ühtki bussi ega rongi otse Tallinna ei lähe. Tuleb otsida ja leida optimaalseid võimalusi ja ilma paari ümberistumiseta kuidagi ei ole võimalik. See kõik aga väsitab ja tüütab. Vahel on vaja paluda mõnd head inimest, et see viskaks Olustverre kiirbussi peale, aga vastutulelikkuselgi on piirid. Miks peaks keegi minu pärast laupäeval vara üles tõusma!?

Tallinnasse ma pääsesin ja sealt edasi Keilasse ka. Kõik oli peaaegu samamoodi kui eelmisel aastal. Külalisedki kordusid. Ainus vahe oli selles, et seekord oli "pidu ööbimisega"(minul).

Pühapäeval oli Tallinnas ilus päikesepaisteline ilm. Võtsime jalad selga ja kõndisime Kadriorgu. Mittetallinlasena ei satu ma sinna kuigi tihti, võiks öelda, et isegi üliharva.

Kui aega on vaja parajaks teha, siis on seda tavaliselt liiga palju. Jälle üks ajaga seotud paradoks.
Lühidalt - õhtuks olid piletid draamateatrisse "Voldemari" etendusele.

Paljud blogijad on seda juba näinud, ma ei hakka kedagi sisu ümberjutustamisega kiusama.
Vanem põlvkond mäletab hästi, kes on Voldemat Panso ja milline oli tema osa Eesti teatriloos.
Milline oli noor Voldemar, seda võisime näha Tiit Suka esituses.
Sukk on andekas näitleja, hea parodist, koomiku andega. Ja see pansolik paks s ja lehvivad lokid, ülevoolav energia, kehakeel ja kõlav naer! Ning punase niidina läbiv mõte: ma ei taha/ei tohi surra, mul on nii palju vaja teha!!!
Tohutu mosaiik, mis oli kokku pandud (Kivirähk ja Karusoo). Mulle meenus, kuidas Panso kunagi kirjutas, et ta jälgib elu mõttega, "kuidas seda lavastada". Eesti teater on Panso nägu ja tegu...suures osas.

Teatrisse peab minema puhanud olekus, vaimselt värskena. Mina aga olin eelnevatest üritustest väsinud ja piilusin vargsi kella. Mitte et igav oleks olnud, aga...

Koju tagasi jõudsin alles südaööks.
Väljas sadas sirget ja sooja kevadvihma. Olin läbimärg, kui tuppa astusin.

Selline nädalavahetus oli siis seekord.
Jäid ära kõik mu lemmiksaated, sest telekat me küll kusagil ei vaadanud.

Ees on õnneks lühike nädal.

Tahaks hädaldada

"Ärge hädaldage!" ütleb kõikide poolt armastatud Ivo Linna ehk Iff.
Nii kole see elu ju ka pole, vaatamata ... kõigele. Tegelikult on ikka küll. Kole.
Raadio panin kinni. Pole mul vaja kuulata, mis toimub meie teedel ja ... igal pool mujal.
Kuigi see hirmus kaamoseaeg on nüüd seoses taliharjapäevaga läbi saanud, häirib tundemeeli pikk, udune, rõske ja ebastabiilne talv. Kogu valge aeg on piimjas, ei kutsu korrakski välja, kui just hädavajadust pole, näiteks tööle minna. Ving-ving!
Grippi kardan. Nohu juba tuli. Eile teatris segas laval toimuvat kuulmast laste lakkamatu köha. Vahepeal tundus, et pooled ainult simuleerisid köhimist, et oleks naljakam.
Kas te olete käinud etendusel, kus valdav osa publikust on varateismelised? Kui, siis te teate, milline katsumus see on. Ootad kannatamatult, millal see kõik lõpeb. Naerdakse siis, kui üks poiss (laval, muidugi) lööb poksimatšis teisel jalaluu pooleks. Vilistatakse ja huilatakse siis, kui taustaks kõlab mingi rütmimuusika. Saali tullakse joogipudelite, pulgakommide ja muu söödavaga. Ving-ving!
Ei jõua mina maailma parandada. Kas kõik on hukas või ei ole, kust mina tean.
Hiina meditsiini asjatundja rääkis raadios, et gripp tabab seesmiselt ebakindlaid ja stressist kurnatuid. Aitab vältida, kui hoiad jalad soojas ja pead tuule käest. Ja jood ingveri teed, sööd sibulat ja küüslauku.
Olen nüüd juba piisavalt hädaldanud, lähen teise tuppa kirjandeid parandama.
Ving-ving!
Kohe hakkas natuke kergem!

Kui lõin guuglisse märksõnad "häda ja viletsus", tuli välja Aarne Rannamäe, kes lahkab oma saadetes neid asju.

Kultuuri tarbimine

Kolasin blogides, midagi nagu õieti lugeda pole. Reede õhtu - selline tühjavõitu õhtu, mitte informatsiooni mõttes. Uudised tekitavad aina rohkem õõva. Nüüd tapetakse juba väikelapsi, hullud jooksevad vabalt ringi. Kõik on hukas.
Nirti kirjutas, et "keskmine eestlane" ei tea tuhkagi kultuurist.
Pean ennast ka väga keskmiseks, elukohaga väikelinnas, kus pole kino, raamatupoodi, teatrist rääkimata. Ei ole jah aastaid kinos käinud, teatrisse sõidame ka ainult keskmiselt kord kvartalis. On küll pilet kallis, uuest aastast 200 krooni+ bussisõit.
Võib-olla ei ole eriti kultuurne, et käisime Vanemuises "Sugarit" vaatamas, selline kergekaaluline tükk. Mis see siis on- kaks meest panevad endale naisteriided selga ja teevad nabaalust nalja. Sisu selline kergeke, mõtteid ja püsivaid elamusi ei tekita.
Raamatuid ei osta jah enam, no mõne kergemasisulise loed vahel läbi. Neid ilmub ka nii palju, ei jaksa kursis olla.
Telekast vaatad siit kanalilt ja sealt kanalilt üht-teist, süvenemata millessegi põhjalikumalt.
Lehest loed surmakuulutusi ja suuremaid pealkirju, pikki artikleid ei viitsi.
Vat oledki kultuuritu, lausa rämps.

Ega nali pole naljaasi

Mulle Andrus Kivirähk üldiselt meeldib, õigemini tema looming ... nii palju, kui olen sellega tuttav. Tean neid, kes vastupidi arvavad. Igaühel omad eelistused.
Tütar kinkis mulle sünnipäevaks 6 CD-d "Rehepappi" - loeb Aarne Üksküla. Topelthea.

Kõike ma ka Kivirähkilt veel lugenud/näinud pole. Näiteks "Eesti matust" ja "Voldemari" tahaks, aga kus sa siit maalt pääsed - pikk tee minna ja pileteid raske saada. Ehk õnnestub kunagi.
Aastaid tagasi käisime Neeruti mägedes tema "Kalevipoega" vaatamas ja Ugalas "Helesinine vagun" kah nähtud.

Seevastu olen "Rehepappi" mitu korda lugenud ja isegi draamateatri laval näinud (teos on parem). Nüüd siis veel audioraamat.
"Rehepapp" on päris kõvasti kujundanud ümber meie rahvusteadvust. Enam ei julge rääkidagi eestlaste aususest ja töökusest... ja 700aastasest orjapõlvest. Kõik ilusamad omamüüdid on purustet.


Meie kohalik näitering tõi reedel lavale Kiviräha(või -rähu?) "Kuus monoloogi raha asjus". Monoloog on, mõistagi, nõudlik žanr, aga vahvasti tegid. Näitlejad kõik puha tuttavad inimesed. Noorim oli 9. klassi tüdruk, siis meie kooli huvijuht, üks lapsevanem ja siis veel kolleegi mees (lavastaja, ise mängis kolme osa).

(Siinkohal imestan remarki korras: kui hullult andekaid inimesi leidub asjaamastajate hulgas - igas loomingulises valdkonnas!!! Anded vedelevad maas... hea, kui keegi need üles korjab...)

Ega nalja pole kerge teha, teadagi.
Mõni asi ajas seal ikka hirmsasti naerma, aga saalitäis soliidseid vanemaid inimesi jälgis etendust surmtõsiselt, ma'i julgenudki siis väga turtsatada. Ootamatult haarati mind ka etendusse (ausõna, ei olnud kokku lepitud!!). Tegelane küsis, kas mul on talle raha anda. Mul polnud tekst peas, raputasin ainult pead.
Tegelikult oli 100 krooni kaasas küll...

.... Ega's Kivirähkki inimeste üle ainult ilgu! Igas monoloogis oli oma kurbtus ja tõsidus sees. Kas või selle naise loos, kelle mees ainult jõi ja siis purjus peaga raudteele magama jäi, nii et rong ta ribadeks sõitis. Naine nägi häda ja viletsust - toitis ennast ja lapsi pihlamarjade, jänesekapsaste ja saepurust küpsetatud leivaga. Jalanõude asemel kandis siniseid haiglasusse, poistel olid supipotid jalavarjudeks. Vaimutoiduks söödi raamatuid, leht lehe haaval, sest ega neidki volilt olnud...

Andrus Kivirähk on kunagi öelnud:" Eesti rahva häda on selles, et totakaid on kole palju."

Pole vist mõtet solvuda - ega ta mind ju ometi mõelnud??!!

Armastus astroloogia vastu

Pilt ja artikkel siit.

Aastatetagust Ugala etendust "Armastus kolme apelsini vastu" on vist igaüks telekast näinud. Ma ei tea, mida tänapäeva vaataja seal kõige rohkem naerab, aga 90ndatel naerdi peale naljakate kujude ja situatsioonide ka /või /eelkõige seda päevakajalisust, mis sinna sisse pandi. Kas tänapäeval mõjuvad naljana paljalt märksõnad "lihtsalt Maria" või Metsik Roossa või missi missioon või projekt "Mustad ööd" või "ka rikkad nutavad"?
Eriliselt tögati seal Pauksonide "Astroloogilist abimeest", mis ilmub tänini (20 aastat!). Üks kindel seaduspärasus on: kui tahad millelegi populaarsust koguda, siis naera see välja!
Mulle tundub, et eestlased kogu oma suure skeptitsismi juures võtavad liiga tõsiselt igasuguseid astrolooge, horoskoope, soolapuhujaid, sensitiive jms
Kas astroloogia on teadus või mitte?
Uskudes astroloogide ennustusi usutakse Saatust - taevatähtedes on kõik kirjas, mis tuleb, ja tuleb see, mis tulema peab. Jumalat pole nii kerge uskuda kui saatust!

7. veebruaril algav rotiaasta ei tõota midagi head. Juba rott ise on selline kahtlane loom - armastab hämarust ja tegutseb pimedas. Ta on kõigesööja ja väga viljakas. Peale kõige muu loetakse teda intelligentseks ja nutikaks loomaks. Rott elab üle mis tahes katastroofi, sest ta on kohanemisvõimeline ja ühtlasi ettevaatlik. Ta mõtleb alati varude soetamisele ja tegeleb sellega.

Igor Mang ja Pauksonid ennustavad väga rasket aastat ja võib-olla tõesti rotid ainult selle üle elavadki. Igor Mang ütleb, et "rotiaastal hakkavad struktuurid lagunema, tulevad majanduslikud kollapsid, valitsuste vahetused, stiihilised rahvarahutused, terroriaktid, tööstusavariid, sõjakollete laienemine, pöördelised, dramaatilised sündmused paljudes riikides, paanika, kaos."
Samas käib kusagil šõu, karneval, lõbu ja fun, pöörane ööelu.
2008. aasta peaküsimuseks saab inimkonna vaimne tervis!
Värise, tühine inimene! Mina küll kardan...

Soome mõrvamüsteerium Ugala teatris

Käisin Ugalas Soome tükki vaatamas - Jussi Kylätasku külasaagat "Runar ja Kyllikki".
Tegevuse aluseks on kunagi 1950ndail Hämemaal toime pandud mõrv, mis on siiani lahendamata.
Peategelane Runar(mängis Karol Kuntsel) on veidi ummamuudu, keda tõrjutakse nii meeste kui naiste poolt. Ei saagi esialgu aru, mis tal puudu on. Naised teda ei taha, välja arvatud vaga ja usklik Kylliki (mängis Kadri Lepp), kellel tast lihtsalt kahju on. Aga eks ta üks väike pervert oli - varastas nööri pealt naiste aluspükse.

Esimene osa oli üks suur ropendamine, joomine ja tahapanemine. Kõik panevad kõiki! Kiimas vanamehed jahivad Kyllikkit. Polegi laval kaua midagi sellist näinud. (Eks seepärast ongi etendus lastele keelatud!)

Kui Kylliki koduteel kadunuks jäi, hakkas küla jumala viha kartma ja oma elukombeid korrigeerima. Kylliki leiti soomülkast tapetuna, palja alakehaga. Kahtlustati seksuaalmõrva.

Teine osa oligi nagu teisest näidendist. Mõrva uurimine pani külaelanikke üksteise peale näpuga näitama. Üks suuremaid kahtlusaluseid oli pastor, aga ka Kylliki isa. Lõpuks jäi süüdlaseks Runar, kes enne kohut ennast vangikongis üles poos.
Näidendis jäi Runar süüdi. Kavalehelt lugesin, et tegelikult seda tõestada ei suudetud.
Karol Kuntsel mängis Runari nii sümpaatseks, et oli tast kohe kahju.

Ega ma tahtnudki siin kogu lugu ümber jutustada.

Tegelased kõnelesid mingit lõuna-eesti segakeelt, andes sellega edasi soome erinevaid murdeid ja slängi. Lavapilt oli väga originaalne. Suurtest laudadest ehitatud aluse peal ja all toimus kogu tegevus. Suurte klappide abil tekitati ehmatavaid pauke.
Igal soome mehel oli puss vööl, kuis siis muidu. Viina kallati kõrisse otse pudelist, igaühel oma pullo. Külamehed olid ikka kõvad pullid küll ja naised kõigega nõus. Palju oli peksmisstseene.

Üldiselt hea tükk. Laval tugev meeste vägi (külalisena Andres Lepik, kellest polnud vahepael midagi kuulda).
Lavastas Taago Tubin, kes oli teinud ka tekstiadaptsiooni ja lõunaeestikeelse tõlke. Muusikalises kujunduses esitas Georg Ots soomekeelseid laule.

Naljakas teatriskäik

Sain sünnipäevaks kaks teatripiletit Ugala etendusele "Marilyn ".
Võtsin tütre kaasa ja läksime.
Kui me majja sisenesime, küsis garderoobitädi: "Kust teie siis nii hilja tulete?"
Me ei taibanud õhkagi.
"Etendus käib juba 40 minutit,"lisas ta.
Siiski lasti meid saali. Leidsime vabad kohad. Hirmsasti ajas naerma. Me ei teadnud, et laupäeval algab etendus kell 6.
Esimest vaatust nägime veel 30 minutit. Jäime ilma Marilyni õnnetust lapsepõlvest ja esimestest sammudest staariteel. Aga kes seda siis ei tea!
Otsustasime, et ei räägi sellest ämbrist kellelegi, aga näe, mina ei saa - ikka sosistan pilliroole.
Tükk oli uhke: kõik Ugala näitlejad laval, lisaks kolledži noored, "elus" muusika ja suur ekraan tagaseinas, palju glamuuri.
Tänapäeva näitlejad on väga võimekad - kõik laulavad ja tantsivad. Hilje Murel oli Monroe osas väga hea. Kaasa rääkis ka tema monroolik välimus ja titehääl.
Publiku hulgas oli palju vanemat rahvast. Etendus on väga menukas.