Mida selga panna?

Lõpuaktused. Mina ei lõpeta, minu klass ei lõpeta. Minu õpilased lõpetavad.
Pidulik üritus.
Pärast seda algab puhkus.
Mida selga panna, on igavene küsimus. Uusi riideid sel aastal ei last õmmelda. Järgmisel aastal, kui lõpetab minu viimane klass. Siis on kõik, kriips alla!

Elu uues kodus

Oma liivakasti äärel - seisan, kui tahan:)

Oma tuba- oma luba!

Timm ja Mali, sõbrad.

Leitud!

Sain täna oma jalgratta kätte. Oli politseis. Leitud juba tükk aega tagasi Lahmuse erikooli juurest. Oligi ilmselt nii, nagu ma arvasin - poisikesed ajasid ära, et koju saada.
Ei mäleta, millal ma viimati olin nii õnnelik.
On tõsi, et kurda oma muret kõigile, küll mõni ikka aitab.

Varastati jalgratas

Mul ei ole enam jalgratast. Varakevadel varastati see meie maja trepikojast. Kohe ma seda ei avastanudki. Kui märkasin, et enam ei ole, siis mõtlesin, et keegi on selle viinud keldrisse. (No loll mõte!)
Käisin siis ühel päeval keldris. Muidugi ei olnud seal!! Küsisin naabrite käest, kas keegi on midagi märganud. Lootus purunes kildudeks.
Ega ta muidugi mingi tohutu kallis ja hinnaline jalgratas olnudki. Ostetud veel nõukaajal rublade eest, aga hästi hoitud ja hooldatud ikkagi. Saluut. Roheline. Hea jooksuga. Igal kevadel käis hoolduses, kus pumbati kummid täis, pandi õli vajalikesse kohtadesse, keerati kruvid kinni.
Nii kahju. Nagu oleks ühest jalast ilma jäänud.
Võtsin nüüd keldrist järgmise vana- tütre oma, pereka, väikeste ratastega, aga see pole pooltki nii hea ega armas. Väntamine väsitab põlvi, vabajooksu üldse pole.
Kaotusvalust pole siiani üle saanud. Iga päev vahin möödasöitjaid, äkki keegi kimab minu saluudiga. Poe juures uurin parklat - äkki on varas minu rattaga poodi tulnud.
Ma võiks ju uue osta, aga...
Võib-olla ostan siis, kui Pärnusse kolin?!
Suve ka veel pole. Üldse tundub kõik nii lootusetult kurb.