Tegin siia endale Bi õpetuse järgi koopia. Niisama juhuks, kui internet kokku kukub. Nali!
Mis ma siis selle koopiagagi teen, kui netti enam pole?!
Tegelikult ei viitsigi enam blogida. Mõtteid, selliseid, mida võiks teistega jagada, on väheks jäänud.
Uusi blogijaid, kes tooks värskeid tuuli, pole enam ammu märganud. Vanad on ära kadunud või kolinud kusagile mujale. Kommentaare on vähe, ise ka ei viitsi.
Arvatavasti tunnevad teisedki sama.
Mind FB ka eriti ei köida. Ainuke asi, et sealt saab vahel häid linke. Sõbranäod panevad üles ka oma või laste pilte. Muud ei midagi. Reklaam ja muu taoline mind ei koti.
MSN on unustusse jäänud ajast, kui üks põhiline vestluspartner kamandas mind gmaili.
Vahel harva vestleme mõnega FB kaudu.
Lihtne järeldus - iga asja jaoks on oma aeg. Kui see otsa saab, astub midagi asemele või tuleb naasta vanade asjade juurde. Näiteks lugemine. Raamatud paberväljaandes.
Mitte kunagi ei hakka ma lugema e-raamatuid.
Kõige lähedasemad suhted saavad tekkida ikka ainult reaalelus, selles ühes ja ainukeses.
Pildil harjutused tooliga - Annaliisa mais 2011
Kuna see blogi on b-puuga ühendamata, siis jääb ta peitu. Loodan vähemasti.
ReplyDeleteIse kirjutan, ise kommenteerin ja teen klikke:)
Mina tulen ikka kommenteerima ja lugema.Kõik mida sa siin kirjutad on jumalast õige. Mina ka ei viitsi enam ei Näoraamatus ega MSN-is. Mu ainukesed sõbrad on samuti gmailis. Ja õues on praegu nii palju teha. Kuidas see kuulus kahekõne oligi-Arno:
ReplyDeleteMa ei tea, kodu...
Teele:
Mis sul on kodu?
Arno:
Lilled... heinamaa... päikesepaiste!
Ma loon endale kodu.
Ma loon lilled,
loon heinamaa,
päikesepaiste...
Ja siis ma naeratan.