Alo Mattiisen (22. aprill 1961 Jõgeva – 30. mai 1996 Tallinn)
Kuulasin Vikerraadiost saadet Alo Mattiisenist, kus ema, põlvkonnakaaslased, sõbrad meenutasid teda.
Nii lühikeseks jäi ta maine elu, aga igavene nimbus püsib ta kohal seni, kuni on kas või üks põlvepikkune poisike, kes kõneleb eesti keelt ja mäletab midagi eesti rahvast.
Kui Mattiisen oleks täna elanud, oleks ta olnud kõigest 50aastane.
No mis vanus see ka on!!!
Ivo Linna, Tõnis Mägi jpt- temast üle 10 aasta vanemad - on siiani kõvad tegijad.
Mäletan, kui Mattiisen suri, räägiti, et kirstus oli nagu 70aastane ätt.
Mis teda nii kiiresti kulutas? Ema meenutustest kumas kuidagi süüdistust naise aadressil, kes ta üksi jättis.
Ei olnud talle ette nähtud pikemat elu! Põles kui säraküünal. Eredalt, kuid üürikest aega.
Vaatasin täna ka üht dokki viimasest ärkamisajast.
Ilus aeg oli. Inimesed olid kõik nii rõõmsad, noored, ilusad, hoidsid üksteisel käest või ümbert kinni. Laulsid "Eestlane olen ja eestlaseks jään...."
Aitäh, et aitasid meelde tuletada. Mitte et ma ta unustanud olen, mis võimatu, vaid kuupäevade ja aastate osa.
ReplyDeleteKuulasin ka raadiot. Ja meenutasin.
ReplyDeleteTa tuleb uuesti! Ehk eestlased ikka väärivad veel sellise geeniuse sündi, miks ta meilt muidu nii vara ära võeti?
ReplyDelete22. aprillil toimus Jõgeval Mattiiseni 50. sünniaastapäevale pühendatud öölaulupidu. Kohal olid Ivo Linna, Tõnis Mägi, Siiri Sisask, Antti Kammiste jt. Publik jagunes kaheks: ühed, kes tulid vaatama-kuulama-laulma (need, kes 80-ndate lõpus juba kaela kandsid, ilmselt ka vanu aegu meenutama). Teise, pea sama suure osa moodustasid purjuspäi ja niisama lärmavad noored, kellel oli laval toimuvast absoluutselt ükskõik. Loodetavasti kaalub saadud elamus ajapikku siiski üles vahepeal tekkinud mulje, et väga armastatud isamaalised laulud suurepäraste lauljate esituses olid kesklinnas hängimisele lihtsalt taustaks.
ReplyDelete