Igaühel meist on üks ja ainuke elu. Sõltub saatusest, juhusest, õnnest, aga ka võib-olla iseendast, kui ilus, pikk, rikas ja huvitav see on. Kindlasti teevad elu ilusamaks inimesed, kellega sul on olnud õnn kohtuda. Ilusat elu!
Thursday, June 14, 2007
Kuidas ma giidiks olin
Mind paluti giidiks olla ja ma leidsin, et ei sobi ära öelda. Grupp koosnes vene koolide eesti keele õpetajatest üle riigi, umbes 20 inimest.
Kummaline tunne oli. Enne seda õppisin natuke ka ajalugu.
Oli asju, mida ma õieti enne ei teadnudki või olin ära unustanud. Näiteks seda, et meie 700aastane kirik oli Liivi sõja järel täiesti lõhutud ja püsis sellisena paarkümmend aastat. Siis taastati.
Teist korda lõhuti see Põhjasõja ajal ja viidi ära suur osa kiriku varasid, õnneks üks mees päästis hõbeasjad. Siis suri see mees katku, aga enne sosistas, kuhu hõbeasjad peitis. Tubli mees oli.
1950. aasta 24. veebruaril viisid kaks koolipoissi sinimustvalge lipu kirikutorni. Terve päev püüti seda sealt maha võtta, aga ei saadud. Keegi ei julgenud üle 50 meetri torni tippu ronida. Lõpuks ikka vist saadi lipp kätte!?
Lembitu ausammast on õhku lastud kaks korda. Esimesel korral tehti seda räpakalt (1941.a. 19. juunil), nii et kohalikud meistrimehed taastasid selle enamvähem. Teist korda rünnati kuju 1950. aastal ja siis tehti seda juba põhjalikult. Uuesti taastati mälestussammas 1990. aasta jaanipäeval. Nii et siis 3 korda püstitatud monument!
Tänapäeval on vandaalid mitu korda Lembitu mõõga ära murdnud.
Suuremaid ja väiksemaid pätte on igal ajal leidunud.
Labels:
lihtsalt elu,
väikelinn
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment