Ei kõnni veel

Meie Mali ei kõnni veel. On küll osav ronija ja tõuseb püsti iga vähemagi toe najal, aga sammukest ise ei astu. Tugesid mööda käib küll.
Kui nad emadepäeval siin käisid, siis tundus mulle, et edasiminekut on märgata. Sai teisega mööda koridori kõnnitud, kätest kinni. Võttis pikki samme ja näis nautivat.
Õues on eriti jama, vankris ka imelik hoida. Murul läheb edasi kui väike siil, kiiresti-kiiresti. Katsu kätte saada!! Püksipõlved puha rohu- ja mullaplekke täis. Pestes ei taha mahagi tulla.
Muus arengus väga hea. Ütleb kümmekond sõna. Teab, kus on naba (näitab), käed, suu, nina, silmad.
Tavalistest asjadest rääkimata, nagu emme, kasssss,  nkah( Inka). Väga õrn ja empaatiline - kallistab-musitab.
Sööb hästi. Lust vaadata. Magamisele ei saa ka midagi ette heita. (Triinu lapsed on üldse head magajad, v.a kui mingi haigus kallal on või muu ärritav tegur segamas).

Ajasin  Triinule peale, et käigu ikka arstiga rääkimas selle Mali kõndimise osas. Las vaatab, milles asi või ei pea üldse muretsema (eestlastel ikka see muretsemine).
Perearst oli vaadanud, kuidas laps astub ja leidnud mingi vea küll olevat. Et astub  parema jalaga pikemalt ja vasak  jääb kuidagi taha, nagu oleks vähe nõrgem.
Diagnoos pandi ka- hilinenud arengutähis. Mul ei tahtnud  see üldse meelde jääda, kirjutasin siis endale paberi peale! Anti suunamine taastusravi arstile juulikuusse. See tundus küll väga imelik. Kui areng on hilinenud, siis abi ja nõu saab alles 2 kuu pärast!! Siiski on lootust veidi varem vastuvõtule saada, arst käib enne puhkamas ära.

Vaata!  Isegi liivakastis teeb Mali oma kuulsat harjutust (pepu upakil)
Teadjad ütlevad, et see on üks jooga põhipoose-  allavaatav koer!

Aeg ei peatu....oo ei

Olen jätnud blogimise unarusse, pole aega ja isegi tahtmist on vähemaks jäänud. Lapselaste juures tahaks tihedamini käia, aga palgatöö võtab aja ja jõu ära. Siiski käisin nüüd eelmisel nädalavahetusel, sest Annaliisa sai ju 3aastaseks.
3aastane on juba täitsa tegija, vähemasti oskab ta üllatada omamoodi mõttekäikudega ja muude tegudega. Kui reede õhtul Pärnusse jõuan, siis olen ma vaieldamatu lemmik. Mõlemad lapsed istuvad süles, külvan nad üle musidega ja kallistame kõvasti. Ütlen Annaliisale "linnupoja" ja  Mariliisile  "tibu", kui vastupidi läheb, siis Annaliisa parandab varmalt. Ma olen üliemotsionaalne vanaema.

Annaliisaga käisime jalutamas - kohalikku poodi ja tagasi. AL võttis kohe väikese ostukäru ja hakkas sinna produkte kühveldama. Mina käisin järel ja tõstsin asju riiulitele tagasi. Ega erilist skandaali  sellest tulnud, leidsime mõlemaid pooli rahuldava lahenduse (šokolaadivärviliste  krõbuskite osas).
Tagasiteel käis AL kõik lombid läbi. Kesse poleks lapsena seda teinud! Kodus selgus, et vesi oli tulnud saapa sisse ka ja jalad puha märjad.
Mariliis on sülelaps, tema võib kasvõi päev otsa süles istuda. Käimine pole veel käpas, katsed mõned iseseisvad sammud teha ebaõnnestusid. Ja ohhh seda nuttu siis! Pole ju ka kuhugi kiiret. See-eest oskab Mali ilusaid harjutusi teha. Ja see pole sugugi kerge. Tehke järele! Annaliisa ei teinud, temal oli teine leivanumber.

Talv, mis lõppeda ei taha...

Jõudsin äsja oma koju. Kui mitu korda ma veel nii sõidan - Pärnust Suure-Jaani? Korter on müügis, aga erilist huvi pole täheldada. Lohutan ennast mõttega, et iga asja jaoks on ostja, ju ka minu korter leiab kord oma.
Nii külma märtsikuud ei mäletagi. Ootasin pool tundi bussi  ja siiani pole veel sooja naha vahele saanud.
Aga Pärnus oli tore.
Lapsed on nii  armsad, et ma ainult hellitaks neid.
Annaliisa räägib nii palju ja arukalt. Ainult "banaan" ei oska öelda, ütleb "baljaan". Kui ma parandasin, tegi teist juttu. Vaatasime temaga albumeid. Mind hämmastas, et ta ütles ühe pildi kohta, et "siin on emme töökaaslased". Annaliisast on palju pilte alates sünnihetkest, Mariliisi omad ootavad kõik arvutis oma järge. Tuleb lähemal ajal see lünk täita.
Mariliis on ka palju arenenud. Just vaimselt ja emotsionaalselt. Jah, kõndima pole veel läinud, ei proovi kah. Küll ta jõuab. Selle- eest ronib nagu käbe orav. Oma loomult on siiski väga alahoidlik, asjatult riskima ei hakka. Kui jalg jääb kuhugi taha kinni, siis karjub appi. Tahab süles istuda, tõeline sülelaps. Musitamine ja kallistamine on juurde tulnud. Kui tantsime, siis otsib ise kätt. Nii vahva.

Käisime kogu perega ka Estonia termides. Kolm täiskasvanut kahe lapse kohta oli  päris optimaalne, sest siis oli võimalik igaühel ka veidi omaette spaatada. Annaliisa on vana spaahunt. Tema ei kartnud midagi. Päästerõngas ümber kere andis talle niisuguse turvatunde, et hüppas igalt poolt vette. Juhtus ka, et vajus vee alla või rõngas keeras ta selili, aga sellest pold kohe midagi.
Mariliis ehmatas ära, kui nii palju vett nägi. Tema  oli  ju esimest korda. Õnneks ei sattunud paanikasse. Kõige parema meelega istus ikka basseinis ka süles (on alahoidlik, ütlen ma). Pikapeale harjus ja kohanes temagi. Tuleb tihedamini käia!

Üks jalutuskäik jättis mulle kahetise mulje. Nimelt käisime kasse toitmas. Ühe vana paadikuuri juures jõe ääres on kassikoloonia. Viisime sinna toitu. Annaliisa läks lähemale vaatama. Mariliis imestas kaugelt. Üks uus sõna, mida ta selgelt ütleb, on "kass". Neid oli seal kümmekond, kaugemalt jooksis juurde, aga need vist pold omad. Paar vana ja enamjaolt noored. Olid julged ja sugugi mitte rääbakad. Ju siis ümbruskond neid toidab. Aga see on vastutustundetu. Kodutud loomad on väga hale vaatepilt.

Kassid ja Annaliisa.

Mida oskab Väike Mali aastaselt?

Pildil sõpruskonna lapsed. Meie omad - väike Mali Sandri süles, Annaliisa keskel. Aastase sünnipäev.

Mida oskab Väike Mali aastaselt?
Nagu näha, käsi plaksutada. Ta ei kõnni veel (ikka küsitakse seda aastase kohta, nagu oleks see põhinäitaja). Ta on väga "jutukas" ja ilmeka miimikaga. Ütleb sõnu "emme" ja "aitäh" . Koera ja kassi nähes paneb huuled torru ja teeb huvitavat kurguhäält. Inka nime teab ka, ütleb "nka".
Kuulab hästi sõna, ütled "ei tohi", vaatab otsa ja  jätabki järele. Ronib diivani peale ja alla. Oskab ise maha tulla, pepu ees. Diivani alt taganeb tuldud teed, ei löö pead ära.
Vaatab pikalt raamatuid, tõstab näpu püsti -üks! Teisi numbreid veel ei tea.
Naeratab kõigile vastu. Ei võõrasta kedagi. Teeb kõvasti kalli-kalli. Lühidalt - on väga sotsiaalne.
Kui muusikat kuulab, siis õõtsub rütmis kaasa. Väikesele ksülofonile saab pulgaga pihta. 
Viskab asju maha ja tunneb suurt rõõmu, kui tuleb kolks. Võib asju lõpmatult loopida, kui tähelepanu kõrvale ei juhi. Oskab lastetoas mängida ja ei hakka nutma, kui suur õde tema käest midagi ära võtab. Ilmselt sellega leppinud...esialgu.
Istub meelsasti süles, aga magada tahab ainult omaette voodis. Läheb isegi närvi, kui teda nutu pealt püütakse süles rahustada.
Öösel tahab ikka tissi. Ema kiusab ja iga kord ei anna. Söögiisu on väga hea. Ise nägin, kuidas puder ja püree kaob nagu mutimullaauku, suuke ootavalt lahti. Oma vanemale õele teeb ses osas küll silmad ette.
Päeval ja ärkvel olles on väga hea ja rahulik laps. Tegelikult magab ka öösel  hästi, kui just  nohu või mõni muu tervisehäda ei kimbuta. Teeb 2 korralikku päevaund.
Oskab ise magama jääda nii toas kui õues. Lutti ja lutipudelit pole kunagi saanud.
6 hammast - 2 all ja 4 üleval. Võib-olla on mõni veel tulekul, ei tea nii täpselt.

On üks lõpmata armas putukas!

Väike Mariliis aastane!

Õed. Varsti tuleb aeg, kus vanuse vahe pole enam nii märgatav. Pilt on poseeritud- ise nad poleks tohtinud laua peale ronida!

Alles see oli, kui ... jne
Ja juba ongi  meie väike Mali ühe-aastane. (Võib-olla peaks hakkama last korrektselt õige nimega kutsuma?)
Triin ütleb ka Mali. No vaatame, kuidas kujuneb.
Lähen sünnipäevale alles järgmisel nädalavahetusel, kui saab 2 ühe hoobiga. Triinul ju sünnipäev 10. veebruaril. Keskmise pildi peal on Mariliis Triinuga väga sarnane. Ma ei tea, kas see on vanainimeste komme otsida aina sarnaseid jooni. Iga laps on oma nägu! On ka neid, kes ütlevad, et mõlemad õed on hämmastavalt sarnased:)

Jõulud Mähel

Jõulud on kodune püha. See aga ei tähenda just alati, et pead oma kodus jõulu aal olema. Võid ka koos oma pesakonnaga minna näiteks Mähele, kuhu me seekord olime kutsutud ja kahtlemata oodatud. Võtsime pool elamist kaasa ja läksime.

Jõuluõhtu oli pikk (mõnel ulatus see sügavasse öösse) ja südamlik. Esiteks jõuluvana ootamine. Tagantjärele ma mõistsin, et see ilus mäng oli seekord ju ainult ühe väikese inimese pärast. Annaliisa on just parajasti sellesse ikka jõudnud, kus  menetleb veidi juba seda jõuluvana ja kingi värki. Mali ei saanud veel tuhkagi aru ja teda pandi magama ka. Teised "lapsed" on ju hilisteismelised või isegi nooremas keskeas. Sellegipoolest oli ääretult põnev vaadata, kuidas jõuluvana koos päkapikuga "mööda kihutas" ja aja puuduse tõttu ainult pakid ukse taha maha pani.
Traditsioonid. Enne protseduure pakkide kallal, ka enne jõuluõhtu söömaaega vaatasime ära Petronede  saate "Jõuluks koju!" Tore ikka, et meil nii kuulsad sugulased on!

Nälg ja janu kustutatud, tuli väike jõulukontsert. Kuidas mulle meeldib mu vanema venna pere muusikalembus ja  -võimekus! Ei ole pidu või kokkusaamist, kus ei oleks kesksel kohal muusika. Annaliisat lummas eriliselt süntesaator (pildil), aga ka teised pillid - trumm, kitarr ja see pill, mida ta nimetas viiuliks, aga mis  tegelikult oli ukuleele.
Kinkide lunastamiseks (igaüks sai ainult 1 paki, mis oli loositud, mingit kinkide hullust me ei soovinud, ka mitte lastele!) tuli millegagi esineda. No enamasti said kõik kenasti hakkama. Kui oli abi vaja, ei keelatud.

Pärast jõuluprogrammi mängisime tundide viisi maffiat. See oli nii pingeid tekitav, et vahepeal pidime üksteisele meelde tuletama, et see on ainult mäng, mitte päris, sest kohati tundus, et vastupidi. Igas peres omad mängud. Viljandis mängime alati "Eesti mängu" ja "Aliast".

Ilusad jõulud olid! Mõningased häired ööunega seoses unustame ära. Järgmisel päeval pöördusime igaüks oma koju ja siis võis ju unevõla tasa teha.

Uue aastani!

Kuidas ma lapsehoidjaks olin

Oma lapselaste peal elan ma uuesti üle oma lapse kasvamise. Kahjuks on nii vähe konkreetset, mis mälu abistaks. Peale mõne(kümne) pildi pole suurt midagi. Ka pikkust ja kaalu olen üles märkinud süsteemitult, ainult esimese poolaasta jooksul. Puudus ju siis arvuti ja selle võimalused. Loen nüüd noorte emade blogisid ja ahmin  tagantjärele teadmisi.
 "Meie ajal" oli ju ainuke piibel  Benjamin Spocki "Teie laps", mis tegelikult ei õpetanud ju valet. Otse vastupidi. Teine tähtis raamat oli Eesti arstide poolt välja antud "Lapse tervishoid".  Hämmastab käsitluse põhjalikkus ja autoritaarsus.

Triin kauples mind juba nädalaid tagasi lapsehoidjaks, kuna neid kutsuti pulma. Eks ma muidugi läksin.
Annaliisaga pole probleeme - õhtused hügieeniprotseduurid tehtud, läheb ta oma voodisse. Triin hoiatas juba ette, et ta hakkab hüüdma ja igasuguseid asju soovima. Palub, mitte ei nõua. Võimatu keelduda. Triin ütles, et tema ei lähe liimile ja AL teab seda, ei katsetagi.  Mina aga olen nõrk vanaema ja kui laps ilusa häälega hüüab "vanaema Helle", siis ma lähen muidugi...liimile. Vahel on igasuguseid elukaid ja nukke voodi täis, laps mahub sinna vaevalt, aga ükskord vaibub  ramm ja uni võtab ta oma kaissu.

Väike Mali oli aga parajasti haige. Nohu ja köha. Nina nii ära nuusatud, et isegi katsumine vallandas  nutuhoo. Millegagi lohutada pole, sest lutti ja lutipudelt selles peres pole olemaski. Ema tiss aga oli pulmas. Meil oli küll kokku lepitud, et kui asi hulluks läheb, siis helistan, aga  muidu hakkab ta kell 12 tulema.
 Kell 12.20 jalutasime majas ringi, kuulasime õuest hääli (üks koer haukus) ja vaatasime aknast, kuidas värvilised jõulukaunistused tuules liiguvad. Siis astus ema tuppa. Me olime pääsenud!

 Järgmisel päeval oli kõik OK. Kuulasime lastelaulude plaati, üürgasime kaasa laulda, õppisime jõulusalmi (Hando Runnel "Nutikas lutikas"!!!). Ema õmbles Annaliisale valget peopluusi. Annaliisa ei tahtnud "proovis käia", pigem tahtis õmblusmasina juures asjatada.
Mali istus süles (lapse koht on süles!), sest  kolossaalne nohu oli teda ikka lõputult ära kurnanud.
Kordasime Annaliisaga üle kehaosad, sh ripsmed, kulmud, põsesarnad, kintsud, sääremarjad, pöidlad, rinnad. Ma seletasin, et kõiki asju on vähemalt 2, v.a suu, nina, kael, pea ja veel midagi.
Annaliisa on kõne omandanud (2 aastat 8 kuud). Teeb erinevate sidesõnadega liitlauseid, kasutab õigesti isikuid ja ime küll, isegi verbi ajavorme!!! (Täiskasvanud räägivad tihti lapsega iseendast 3. isikus, näiteks "emme ütles sulle, et ....", ja siis hakkab ka laps samamoodi kasutama ainult 3. isikut)
Mali ütleb "emme". Tõuseb püsti,  käib toe najal, istub, käputab, plaksutab, lehvitab, loobib asju maha ja tunneb suurt heameelt, kui sellest kõva kolks tuleb. Võib-olla on tema füüsiline areng veidi aeglasem, kui oli Annaliisal, aga see ei tähenda tuhkagi.
BS kirjutab: "Iga laps on kordumatu, täiesti omanäoline ja niisama kordumatu on ka tema areng."
Mina näen Mariliisis väikest Triinu ja ootan huviga, kuidas tema areng kulgeb.