11.11.11

Vahva kuupäev!
Aasta pärast tuleb 12.12.12
Täna andis mu arvutihiir otsad. Algul mõtlesin, et arvutiga juhtus midagi - seisis kui tumm elukas, midagi ei teinud, näitas ainult näppu. Ma lähen tohutult närvi, kui minu või mu asjadega midagi juhtub.
Hakkasin siis asja uurima ja leidsin, et arvutil pole häda midagi. Va hiir hoopis! Ei tast enam asja saa, arvan.
Harjutan nüüd ilma hiireta liikumist. Trükkimisega pole vahet, aga kurseri ja noole liigutamine nõuab kogemust. Juba läheb paremini kui tund aega tagasi.

Koolnud hiir oli selline (vaata pilti!). Kas osta nüüd mõni teistsugune?

Igavene laps

Kui Triin läks kooli, siis kinkisid ristivanemad talle imikusuuruse nuku. Nimeks pandi Erki ühe reaalse poisslapse järgi. Ma ei tea, kas ta (nukk!) ongi poiss. Sootunnuseid pole juurde lisatud. Keha on pehme, paljalt pole ta üldse atraktiivne.
Kõik lapsed on teda riidest lahti kiskunud ja siis huvi kaotanud. Mina olen tema eest hoolitsenud.
Viimati kiskus ka Annaliisa teda kättpidi, tõstis õlale, püüdis pükse maha rebida.
Otsustasin Erkile korralikud riided selga panna. Sokid ja särgi leidsin Annaliisa beebiriiete kotist.

Kaltsutite kinkisin Annaliisale eelmise aasta jõuluks. Nii et saab varsti aastaseks. Nime panin ise - Kata. Need nukud elavad praegu vanaema juures. Eks siis näe, mis edaspidi saab.
Siin on veel paljude nukkude ja kaisuloomade kodu. Lastel on siin palju tegemist alati.

Aeg on pingeist paks

1. Annaliisa huvitub tehnikast.
2. Elusuuruses imiknukk on juba ligi 30 aastat vana.
3. Minu täitsa uus mobla.
4. Inka tunneb end nagu kodus!!?




















Mulle ei meeldi üldse kakelda reaaleluski, saati siis virtuaalis. Aga vahel tuleb kohe selline trots, tahaks ütelda.... ja ütledki, aga see tuleb otsekui bumerangina sulle tagasi. Tunned tükk aega veel ärritust, kuigi peaks kõige selle peale käega lööma.

Kõige hullem, kui arusaamatused tekivad kõige lähedasemate vahel. Mitte tüli, aga just vääriti mõistmised, valesti tõlgendamised. Siis mõtled, et küll aeg asjad paika paneb. Suppi ei sööda kuumalt jms
Ja kõige tipuks tunned, et tööl ei taha käia. Aga peab, Vasja!

Õues on november. Udune ja soe... novembri kohta. Lähen surnuaeda, riisun veel viimast korda hauad üle enne lund. Millal lumi tuleb - ennustused on vastukäivad.

Hakkasin digikast pilte arvutisse tõmbama ja leidsin, et väike tegelane on aparaadi juures midagi ära sättinud. Mina aga ei oska tagasi panna. Pean manuaali uurima.
Sain endale uue mobiili ka (ise ostsin). Tahtsin seda pildistada, aga siis selgus, et minu digikas on hoopis videot tegema pandud. No ma ei tea....
Ei lase rohkem lapsel oma asju käppida!
Igal olgu omad mänguasjad!!!

Aeg toredalt veedetud...

Maja juures on lastekiik, pidime natuke järjekorras seisma, sest suurte majade kohta on üks vähe mis vähe. Hommik oli udune.

Annaliisa lemmiktegevus - panna jalga igasuguseid kingi ja saapaid, kus ei pea toppimisega vaeva nägema. Ema kingad, kontsaga. Ime, et ta nendega ei kukkunud!

Kui Inka oli veel oma parimas eas, käis ta koertevõistlustel ja sai palju auhindu. Karikas on efektne auhind - justkui puhtast kullast või hõbedast, särab küll niimoodi. Selgub, et nendega on täitsa tore mängida. Mitmed väljendid tulevad meelde, näiteks - karikat põhjani jooma ja karikas ajab üle!!

Lapse saapad maksid algselt 80 eurot. Triin leidis nad ABC Kinga leiunurgast, olid alla hinnatud 20 eurole. Vaatasime ja ei jõudnud ära imestada, et algselt ikka nii kallid, olgu et ECCO firma ja palju keerulisi õmblusi ja uhkeid ribasid.
Kes jõuaks oma lapsele osta nii kalleid jalanõusid!

Algas vaheaeg!

Aja väärtustamine sõltub sellest, kui palju või vähe seda käes (alles) on!
Kooliga seotud inimesed ootavad hirmsasti vaheaega, kuigi seda on kõigest üks nädal. Ma ei räägi siin oma mätta otsast, sest õpetajal ju pole vaheaega. Ühel aastal võeti isegi palgalt maha, sest vaheajal tunde me ju ei anna. Nüüd on enamvähem teada, mida keegi vaheajal tegema peab, ja pole otsest kohustust seda just koolimajas teha!!!

Käisime neljapäeval gümnaasiumiõpilastega Vanemuises "Lõbusat leske" vaatamas. Olen varem näinud Estonias, aga head asja võib ju korduvalt vaadata.
II vaatuse ajal tundsin, et kohe-kohe hakkan aevastama. Ootamatu aevastus on ju ehmatav. (Siinkohal meenub Tšehhovi novell "Ametniku surm"). Sain ühe aevastuse tõrjutud, kui tundsin, et tuleb veel ja veel. Tsükkel. Vahel aevastan hommikuti kümme korda jutti.
Siis hakkasin köhima, sest kurk läks äkki kole kibedaks.
Öösel ei saanud magada, oli palavikutunne.
Sain aru, et seal teatris polnudki mingi juhuslik turts, vaid mind tabas ootamatu haigestumine. Nii äkitset algust ma ei mäleta kaua.

Reedel oli selle veerandi viimane päev ja meil oli üritus läbi viia. Ei saanud haigevoodisse jääda.
Koolis küll riidlesid kolleegid, et "mine koju, mis sa levitad siin pisikuid", aga olin siiski vajalikud tunnid ära.
Nüüd ma siis ravin ennast rahvameditsiini toel ja loodan, et saan ikka oma lapselast hoidma minna, nagu lubasin juba ammu.

Suguvõsa ülevaatus Mulgimaal

Lillis uue silla peal

Kodu tänavas Viljandis

Epu juures Viljandis

Elo kodu Uueveskis Viljandis

Vanaõue Puhkekeskuses

SuguVÕSAst ja suguPUUst

Võrratu Lilli. Iga kord on seal midagi juurde tehtud. Seekord väike kaarsild. Kuidas sa muidu tiigi teisele kaldale saad!!

Vanaema kiigub lapselapsega. Paula teeb nalja!

Valge kass otsib lähedust Gregori juurest.

Grupipildiks valitakse kohta. Sild peab ka peale jääma!

Elo uus kodu on Uueveski ürgoru serval. Pimedas võib kogemata alla veereda, aga vaade on jumalik või taevalik, kuidas tahate.

Epu köögis on häll, ilmselt selleks, et söögi tegemise ajal ka lapsel silma peal hoida.

Marta toas õitseb õunapuu ja särab kuu.

****
Meil on suur suguVÕSA. Ma ei räägi siin praegu neist, keda enam pole maapealses paradiisis. Olgu nad seal taevases.
Kui nüüd visuaalselt kujutame ette suguPUUD, siis -puudel on teatavasti võra ja oksad- üks oks on eriti elujõuline ja haraline. Ütleme, et see on meie emapoolse suguvõsa üks liin.
Mul on 3 venda, meil on lapsed (kokku 10). Nendel omakorda lapsed (momendil 11, tuleb lisa). Minu onul oli 3 last, kellel omakorda lapsed ja lapselapsed. Nii on tegemist tõeliselt elujõulise PUUga, et mitte öelda lausa VÕSAga.

On ilmas üks väike koht Lilli, üsna Läti piiri lähedal. Vat seal me saame vähemalt korra aastas kokku ja meid on päris palju, sõltuvalt olukorrast ja ajast.
Lillis on alati nii lõpmata kena olla. Kõigile jätkub ruumi, tegevust ja tähelepanu.
Ohh, ma ei jõua seda kõike ära kiita!

Panen siia ka mõned pildid nö SUGUVÕSA kokkutulekust, mis seisnes tegelikult selles, et juhtgrupp(9 inimest) külastas sugulaste kodusid Viljandimaal ja tegi igal pool grupipilte. Neid ma siia üles panna ei saa, sest neid mul lihtsalt pole. Aga ma tegin oma digikaga ka klõpse. Siin on väike valik.