Algas vaheaeg!

Aja väärtustamine sõltub sellest, kui palju või vähe seda käes (alles) on!
Kooliga seotud inimesed ootavad hirmsasti vaheaega, kuigi seda on kõigest üks nädal. Ma ei räägi siin oma mätta otsast, sest õpetajal ju pole vaheaega. Ühel aastal võeti isegi palgalt maha, sest vaheajal tunde me ju ei anna. Nüüd on enamvähem teada, mida keegi vaheajal tegema peab, ja pole otsest kohustust seda just koolimajas teha!!!

Käisime neljapäeval gümnaasiumiõpilastega Vanemuises "Lõbusat leske" vaatamas. Olen varem näinud Estonias, aga head asja võib ju korduvalt vaadata.
II vaatuse ajal tundsin, et kohe-kohe hakkan aevastama. Ootamatu aevastus on ju ehmatav. (Siinkohal meenub Tšehhovi novell "Ametniku surm"). Sain ühe aevastuse tõrjutud, kui tundsin, et tuleb veel ja veel. Tsükkel. Vahel aevastan hommikuti kümme korda jutti.
Siis hakkasin köhima, sest kurk läks äkki kole kibedaks.
Öösel ei saanud magada, oli palavikutunne.
Sain aru, et seal teatris polnudki mingi juhuslik turts, vaid mind tabas ootamatu haigestumine. Nii äkitset algust ma ei mäleta kaua.

Reedel oli selle veerandi viimane päev ja meil oli üritus läbi viia. Ei saanud haigevoodisse jääda.
Koolis küll riidlesid kolleegid, et "mine koju, mis sa levitad siin pisikuid", aga olin siiski vajalikud tunnid ära.
Nüüd ma siis ravin ennast rahvameditsiini toel ja loodan, et saan ikka oma lapselast hoidma minna, nagu lubasin juba ammu.