
Minu elu tegusamad ja mõnes mõttes ka ilusamad aastad (noorus on ju ilus aeg!) möödusid nõuka-ajal. Mäletan vaesust ja viletsust (lapsepõlv ja ülikooliaeg), pioneeriat ja komsomooliat, rivivõistlusi, leninlikke arvestusi, igasuguseid kampaaniaid ja kohustuslikke üritusi, mida tuli õpetajana ja klassijuhatajana juhendada-vedada ja kõige eest vastutada. Olen isegi üks aasta enne ülikooli töötanud pioneerijuhina.
Ma ei tahagi väita, et kogu see pealesunnitud kasvatus oli läbinisti ja üdini, viimse niidikeseni paha.( Absurdsus kasvas ajas seoses sellega, kuidas venestamispoliitika igasse valdkonda, eelkõige haridusse, tungis) Vähemasti püüti noori selle läbi distsiplineerida ja kasvatada nendest lojaalseid kodanikke, olgugi et täitsa valele ja võõrale riigile. Kindlasti püüti ka nende vaba aega sisukamaks muuta:)
Praegused noored (ei räägi kõikidest, vaid oma kogemustest) ei võta üldse vastu isamaalist kasvatust, sest nad on parasjagu küünilised, kriitilised ja vabad kui linnud. Nemad on kasvanud üles oma riigis, vabas Eestis ja nad ei saagi teada midagi nõuka-ajast, sest see on nende jaoks sama võõras nagu kiviaeg.
Mul on tunne, et vanem põlvkond (vähemalt maal) on neisse süstinud teatud väärarusaami ja nostalgiat vene aja suhtes. Miks nad muidu räägivad mulle, et "siis oli kõikidel tööd, et arstiabi oli kättesaadav, et riik andis haridust kõigile tasuta" jne
Ma soovitasin abiturientidele vaadata
sarja "ENSV" - et võrrelgu üht ja teist aega. Ise ma kahtlen oma sisimas natuke, kas see aeg ikka NII absurdne ja groteskne oli, et on liialt urtreeritud. Aga võib-olla oli ka, kui stsenarist Villu Kangur kinnitab, et kõik on elust endast maha kirjutatud ja kõige värvikamad seigad on veel tagataskus varus.
Aga mingi totter sõnulseletamatu nostalgia on ka minul, kui ma vaatan vene kanalite pealt vanu filme või kuulan juutjuubist vene muusikat, näiteks multikatest või filmidest tuttavaid laule. Vene keel, vene kultuur, paljuülistatud
russkaja duša ei tekita minus ksenoboobiat. Ma usun ka, et venelane on meile lähem ja arusaadavam kui mõni muu rahvus, kes elab meist lõuna- või põhjapool (Vt Maire Aunaste eelmine saade "Eestlane ja venelane" 17.09 ETV)
Mina küll ei taha tagasi neid kaugeid aegu, kaugel sellest. Ma ei taha isegi noorust tagasi ja igavest elu ei taha ma kaa.
Ei taha mina tagasi ei tea mis kuldseid aegu, ma tahan olla õnnelik siinsamas ja just praeguja nõnda väga õnnelik kuis üldse jaksab olla, ma tahan olla õnnelik või üldse mitte olla!
(Hando Runnel)