Fotojaht: sügis

Õunad puus (üleval) ja maas (all). Roheline on erinev.


Samast kohast pildistasin paljast puud ka eelmisel pühapäeval. Puu on endiselt kaame.


Kastanite perekond - tühjad, täis ja valmis koos lehtedega.

Mingid vigurid, mis pildi peal paistavad palju efektsemad, kui päriselt olid.

Traditsiooniline lehevaip. Millegipärast pole üldse punast.

Tegin samad sammud, mis eelmisel pühapäeval. Oma arust olin jube nutikas, pildistades samu objekte. Ainult võtme panin seekord kindlamasse kohta.

Pole ju olemas varasügist ilma langevate lehtede ja valminud viljadeta. Õunu on nii palju, et need jäävadki puusse ja puu alla.

Teiste sügis

Headusest ja kasvatusest

" Sul on täna nii ilusad juuksed," ütleb pikka kasvu Hollandi tüdruk Jorine.
" Teie peab ütlema, " parandab Anete.
(olin tõesti käinud juukseid värvimas)


"Kas sa tahad...(SEDA) mängu, ma võin sulle anda allalaadimiseks," pakub Kristjan.
"Ei, aitäh, ma ei mängi arvutimänge, " olen liigutatud.


"Kui me töö valmis saame ja ilusasti oleme, kas saame siis varem minema?" kaupleb Rünno.
"Jaa-jaa, aga ära rabista, kirjuta korraliku käekirjaga!"


Õhtul helistab üks isa, on väga ärritunud:
"See peab ükskord ära lõppema! Poiss ei julge enam koolis käia, täna sai jälle bussijaamas peksa."
" Tulge kooli, räägime sotsiaalpedagoogi juures probleemist."
"Mul pole võimalik tulla, olen Soomes tööl."

Pildil oleks nagu rist, tegelikult hoopis silt saeveski onni räästas.

Mine metsa! Kodumetsa!

Lähme metsa - Kodumetsa!



Vabadust tähistav sümbol - mõõgaga käsi.

Metsavendadele püstitatud vabadussammas - tavalistest munakividest, püsib kaua ja on lihtsalt ilus.

Punker keset metsa - kaitseb ja peidab.

Õpetajate päev mitmes vaates

Noortekeskus sügisvalguses.

Hommikul on kooli kohvikus veel päris vaikne.

Olustvere uues lasteaias on kõik nii ilus ja värviline.



Oh, küll mängiks veel!

Peosaal ootab külalisi.

Fotojaht :4 pilti pühapäevast, 4. oktoobrist kell 4

Öösel tõusis tuul. Hea, et ma ei olnud merel. Vastu hommikut läks elekter ära, UPS hakkas piiksuma. Voolu ei olnud päeval kella 1ni. Sõin võileiba ja jõin külma piima. Kohvi puudus andis kõvasti tunda. Olin uimane ja unine (muidugi lugesin ka pool ööd).

Läksin õue. Ilma kaema. Pilte tegema. Õunu tooma.
Äkki märkasin, et olin taskust välja tõmmanud korteri võtme. Jäin ehmatusest kangeks kui Loti naine.
Õnneks leidsin võtme kohast, kus tegin esimesed pildid (siin viimane pilt) ja korjasin mõned kastanimunad (4 tükki). Võtme heleroheline pael paistis kaugele.

Teised.

Kui palju sõpru mul on?!

Moodsad ajad! Ei jaksa mina nii kiiresti ümber õppida ja kohaneda. Step by step ikka!
Orkutisse ma ei astunud-jõudnudki, kui juba tuli Facebook.

Ehmatasin lausa ära, kui ühel päeval oli kümmekond kutset Facebooki hakata sõbraks ja sõprade sõbraks.
Ma tunnen küll neid inimesi, enamasti paarkümmend või rohkem aastat minust nooremad.
Aktiivsest tutvusest/ suhtlusest ei saa kõneldagi. (Isegi Epu äi ja ämm on nüüd minu sõprade listis või vastupidi? Tänan tähelepanu eest!)
Eile astus üles mu keskkooliaegne pinginaaber, kes elab Türil ja vahepeal käib tütarde juures Saksamaal. Ka Sina, Brutus!!

Enam ammu pole moodne pikki kirju kirjutada (paberväljaandel, ähh), ka mitte e-posti. Nüüd on nii kiire kõigil, viskad paar tervitust "tšau! kuidas elad?", ja läinud oledki ... uusi sõpru otsima.

Twitterile pole ma veel üldse pihta saanud. Jätan mõne etapi vahele, alles sain Facebookist portsu sõpru juurde.

Meenutame häid õpetajaid

Algas hea õpetaja kuu. Miks ka mitte, sest 5. oktoober on õpetajate päev (vist ülemaailmne!?).
Lugesin ka Tiia vastavat postitust.


Õpetaja headuse hindamiseks on palju kriteeriume: oma aine valdamine, loovus ja innovaatilisus, huvitav ja meeldiv isiksus, suurepärane suhtlemisoskus, enese kehtestamise võime jms
Hea õpetaja ei tohiks olla kiuslik, närviline, naljavaene, igav, veider(koomiline), jäik, kättemaksuhimuline.
Lühidalt - hea õpetaja peaks olema ideaalinimene, kes suudab oma isiksusega mõjutada õpilasi kogu nende tulevase elu. Head õpetajad jäävad meelde surmani ja nende headus ei kahane ajas. Tihtipeale on nii, et kooliajal kardetud ja kirutud õpetajad osutuvad hiljem mälestustes heaks.
Üldiselt armastatakse ja hinnatakse esimest õpetajat, sest siis on laps veel väga vastuvõtlik ja kiinduv olevus, ja algklasside õpetajad on teistsugused ka kui aineõpetajad (rohkem ema moodi ja väga loovad-mängulised).

Mul on kaks õpetajat, kellega ma suhtlen siiani.
Mõlemad on juba üle 80 aasta vanad.
Esimene on minu klassijuhataja ja eesti keele õpetaja Helgi Karolin. Tema mõjul ja soovitusel läksin ma eesti keelt õppima. Ta kiitis mind koolis kirjandite eest, pani seinalehte tegema ja klassikroonikat kirjutama, saatis kõnet pidama Tallinnasse suure auditooriumi ette. Ta tekitas huvi kirjanduse vastu (mitte ainult kohustusliku), sest jutustas väga elavalt, mahlakalt, leidis huvitavaid seoseid eluga. Ta oli väga emotsionaalne õpetaja ja kui vihastas, siis ikka ütles:)

Kui ma tulin oma kodukooli tagasi, nüüd juba õpetajana, siis olime kolleegid. Ütlesin talle teie, enne ei saanud sina öelda, kui ta läks pensionile ja meist said nö sõbrannad. Praegu elab ta Tartus ja me enam nii tihti kokku ei saa.

Teine õpetaja oli mu kolleeg minu esimeses töökohas - Märjamaal. Ta õpetas saksa keelt ja oli nii suur autoriteet, et konfliktid temaga oleks olnud ilmvõimatud. Mida teeb tuuleke kaljurahnule? Tema nimi on Linda Sõrmus. Tema õpetusest noorele kolleegile jäi meelde, et õpilase käest tuleb küsida täpselt seda, mida oled talle õpetanud. Veel ütles ta, et kisendav ja endast väljas õpetaja on naeruväärne. Kõige paremaid tulemusi enesekehtestamisel saavutatakse vaikse häälega öeldud sõnadega(olgu need siis kas või iroonilised ja sarkastilised ...vajadusel muidugi).

Soovin kõikidele blogivatele õpetajatele toredat õpetajate päeva ja kuud ka!!!

Postitus on kirjutatud nö tellimisel, sest sain vastava palve.
Vaata sina ka ja meenuta!