Ema ja tütred ***

Lugesin Epu kirju Ameerikast, kus ta arutleb oma tütarde riietusstiili (maitse) ja iseloomu üle.

Huvitav-huvitav. Mõtlesin siin minagi omaette, kas ja mil määral päritakse oma vanemate häid ja halbu jooni. Välimust nagunii, aga just loomust - temperamenditüüpi, kalduvusi üheks või teiseks tegevuseks, närvisüsteemi, andeid? Küsimus on muidugi avar ja nõuaks suuremat süvenemist, kuid on asju ja vihjeid, millest saad kohe aru, kui näiteks ema tunned tema sünnist saati.

Lähenevaid sünnipäevi silmas pidades (emal ja nooremal tütrel ühel päeval) otsisin välja eesti vanasõnu emade-tütarde kohta.
Kas neis absoluutset tõde on, ei tea, aga... vaatame...


* Kuidas emä ees, ninda tüttar taga. Lüg
* Tütar käib ema kingas. Wiedemann
* Ega Manni memmest parem ei ole. Viru
* Armas ema, armsad lapsed. Trv


*** Epp ja Anna - maailmarändurid, sünnipäevalapsed.

Kulinaarne - pilte reisilt lombi taha*

Kuna Epp saatis mulle mitu albumit pilte oma veel kestvalt reisilt Ameerikamaale, siis tegin siia omal valikul ja riisikol väikese bukleti. Epul oli küll enamasti kommentaar all, mida süüakse ja kus ollakse, aga mina ütlen ainult selgituseks - pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.






Mulle tundub, et selle suve blogijate üks märksõnu ongi toit ja toitumine ja sellega kaasnev.
Kuigi pean ennast kõigesööjaks (omnivoor?), siis kindlapeale ei söö ma tundmatuid molluskeid, liiga vürtsiseid, spetsiifiliselt lõhnavaid, kahtlase välimusega ja üldse võõraid toite.




Tuleb meelde, kui me käisime kord lastega Lidos söömas, siis osa lapsi võttis praetud kartuleid ja kotlette - kindla peale minek ju!

Praen endale varsti kaks muna, sest toidust rääkides ja toidu peale mõeldes läheb kõht tühjaks ju. Magustoiduks on maasikad!!





* Kõik siin eksponeeritud pildid on perekond Petronede viimaselt reisilt Ameerikasse ja Kanadasse. Valik on kulinaarne. Kusjuures väga juhuslik.

Lapsepõlvekodutunnet otsimas

Käisin siit lähedalt ühest maakodust maasikaid ostmas. Hooaeg hakkab otsa saama ja kuigi üle päeva sajab vihma, on need viimased maasikad nii head ja magusad. Millest see küll tuleb, aga üle Eesti maasika pole miski.

Ilus kodu oli - vana maja korda tehtud, tiigisilm õue all ja igasuguseid kodukaunistamiselemente...nagu vanad korvid ja saapad lillekesi täis istutatud. Tean, et kõik tehakse oma jõududega, kusjuures meest majas pole. Suvel kasvatatakse maasikaid, vaarikaid, mustikaid ja teenitakse nii raha. Elu on läinud silmnähtavalt edasi...

Ma ei ole kunagi elanud oma majas, ikka ainult korteris. Küll on neid olnud ahjuküttega, ühisköögiga, nö kõigi mugavustega ja tsentraalküttega. Kusagil peab ju inimene elama ja midagi oma koduks pidama. See pole nii raske - st oma kodu tunde tekkimine. Minul on see küll õnnestunud igal pool, kus ma olen elanud.

Käisin täna ka oma lapsepõlvekodu kaemas. See oli meie suure pere kodu umbes 15 aastat, nii et lapsepõlv ja juurde ka veel. Olen sellest kirjutanud mälestuste blogis pikemalt, kordama ei hakka.
Nüüd on selles majas juba paar aastat noortekeskus, aga ei ütleks, et elu seal keeb ja pulbitseb.

Leidsin hoopis ukse pealt sildi, et noortekeskus suletud alates 2. juulist (nooruke juhataja läks dekreeti, tean). Majal pole üldiselt viga. Enne oli seal ju vallavalitsus pikka aega.
Aga lähiümbrus jättis küll masendava mulje. Otsisin tuttavaid detalile. Näiteks maakividest kelder. Täitsa olemas, aga igasuguse kasutuseta ja nõgeste sees. Ei julgenud sisse minna. Kõrvalhooned on enamuses lammutatud - kaotanud funktsiooni, põlispuud maha saetud, hein niitmata, siin-seal kila-kola.
Nii kurb hakkas, et tulin ära.

Lapsepõlvekodutunnet ma küll sealt ei leidnud ega ka peremehekätt. Isegi nostalgiat mitte.

Illustratsiooniks Paul Kondase naivistlik maal "Maasikasööjad"

Selle suve pilte ja päevi

Ilona mõtleb: jah, nii need aastad tulevad!(esimesel sünnipäeval, 11. juulil)



Simona hoolitseb partide kõhutäie eest. Need ei karda kedagi - keegi ei taha neid ära süüa!








Laps süles?











Mitu ringi veel?












Kuhu minna edasi?















Ühel udupildil
nukubeebi, keda kõik külalised häbitult riidest lahti kisuvad.








Teisel udupildil meie kass Pätu, kes tegelikult ei ole kahepealine ega -palgeline.

Puhkus blogis(t)

Rõõmu suvest!

Suverutiin

Olen siin ennegi rutiinist kirjutanud - et mulle see mingis mõttes meeldib, aitab rütmis püsida ja tasakaalu hoida. Seepärast ongi mul alati ühest olekust teise minek seotud tagasilöökidega. Tihtipeale just tervise osas.

Igal hommikul paistab päike ja tundub - nüüd tuleb ilus suvepäev. Keskhommikuks on aga juba pilved üle taeva ja päikest võid ainult nende taga aimata. Tõusen tobedalt vara, kell 5. Teised ärkavad alles 9-10.

Täna tundub veidi teistmoodi ... seni.
Tellisin maasikaid 5 kilo, et saaks süüa ja külmkappi ka pista. Meil on küll alati probleeme mooside ja hoidiste hävitamisega, aga vana kombe kohaselt teed ikka. Alles paar päeva tagasi toodi mulle ämbrikesega maasikaid. Need olid nii hapud ja vihmast rikutud, tegin moosiks.

Olen natuke lugenud ka. Leelo raamatu lugesin läbi, ütleks, et olen paremaid lapsepõlvelugusid lugenud. Aga see võib olla sellest, et teadsin neid asju isegi ja olin nii palju enne tema intekaid lugenud. Inimesel ju mitut elu esialgu pole.

Telekat ei viitsigi eriti vaadata, ainult soovituse peale mõnda asja:)

Kes meil käivad

Suvel käib meil palju külalisi. Näiteks sellised väikesed sugulasehakatised - õed Simona ja Ilona. Simona oli algul Moona, aga enam ta ei taha olla. Nüüd ta tahab olla Simo(o)na - tuleb meeles pidada. Ta on juba suur tüdruk, hoiab oma väikese õe ilusti ära, kui emal on muid tegemisi parajasti.
Ilona ei oska veel ennast nii täpselt väljendada - ta alles tilluke ka. Harjutab hoolega tugede najal kõndimist, esialgu tuleb roomamine paremini välja. Aga aega on, ta alles saab aastaseks (selles kuus). On erakordselt hea laps. Üldse ei nuta.

Teised väikesed sugulased on Ameerikamaal, nemad on maailmarändurid. Marta ja Anna on rohkem lennukiga sõitnud kui mõni teine terve elu jooksul. Ka Annal läheneb tähtis sünnipäev
- temal saab esimene aasta täis 20. juulil.

Meil on siin kõik rahulik. Mõned pisimured on, aga me püüame neist üle olla.

On varahommik. "Tädil" läks uni ära, kirjutas siis väikese sissekande sellest, kes meil käivad.
Ühtlasi tervitame maailmarändureid, kui te meid kuulete. Lehva-lehva!

Elo pildid orkutist
Noortest tibidest on juttu veel siin ja siin