Vastuseks Tiiale

Ega ma enne rahu saa, kui olen sellel teemal kirjutanud.
Inimene teeb oma elus 3 põhjapanevat otsust - elukutsevalik, elukaaslase valik, elukohavalik.
Muidugi võib igas valdkonnas mitu korda otsustada, aga põhimõtteliselt on ju nii.
16aastaselt ei teadnud ma tuhkagi (maalaps, nagu ma olin), mida õieti tahan või kuhu lähen.
Kui nüüd välistada see, et ajad ja võimalused on nii tohutult muutunud, siis on paar asja, mida oleks võinud ette teada ja teisiti teha. Kümmet ma küll välja ei mõtle!

Olgu siis näpunäited noorele MINAle:
1. Õpi ajakirjandust spetsialiseerumisega teatrikriitikale, nagu Sa ju ülikooli astudes soovisid. Ära mine kergema vastupanu teed ja ära lase end ümber veenda keele eriharu kasuks.
2. Hoia veel rohkem oma ema, sest kauaks teda pole teile antud. Ja kui Sa märkad, et ta haarab tihti südamest ja paneb keele alla validooli või nitroglütseriini, siis uuri välja, kuhu, millise arsti juurde teda viia, et ennetada infarkti, mis oma ulatuse tõttu oli saatuslik.
3. Ära usu arste, vaid sünnita teine laps, kelle armastamiseks, kasvatamiseks ja suunamiseks Sul potentsiaali oli. Teosta oma unistus ühtehoidvast perekonnast!
4. Ole juba noorena enesekindel, julge, võta vastu iseseisvalt otsuseid, ära lase end ära kasutada ega mõjutada. Ela oma elu, ära võta teiste muresid oma õlgadele, see teeb Su elu peaaegu õnnetuks.

Rohkem ma öelda ei saa. Iga erinev otsus oleks tinginud erineva elukäigu, aga on läinud nii, nagu parajasti läks - mitte just kõige halvemini.

Kes võiks ka sellest kirjutada?
Epp, Algarv, Tiiu, Metsapiiga, Hundi ulg ... Igaüks, kes tahab.

Laulupidu ETVs

No on vahva saade see "Laululahing". Mitte midagi pole pahasti. Isegi Leinatamm sobib oma ossa.
Isegi Maire Aunaste eputamine ei käi närvidele.
Ja koorid!!
Olin täna muidugi Märjamaa poolt, aga tal polnud lootust. Nukuteatri vastu ju ei saa ja Kongutal ka head sopranid.
Tundsin Märjamaa koorist vähemalt kolm-neli inimest ära. Üks oli koguni minu klassist.
Selle saate põhjal võib küll ütelda, et eesti rahvas - laulurahvas, mitte tuim ja tigeda näoga rahvas.
Justkui laulupidu. Meele teeb rõõmsaks.
Tubli tegu, ETV!

Ratsuritäht

Lilled teevad südamele ja silmale rõõmu.

Ma olin väga õnnelik, kui mu mitu aastat lihtsalt vegeteerinud ratsuritähed otsustasid õitsema hakata. Ükski lill (ega laps!) kasva hoolitsuseta - ikka peab (silmaga) paitama, juttu rääkima, väetama ja kastma, õigel ajal valguse kätte tõstma ...

Eelmisel kevadel istutasin oma kodulilled ümber, uurisin natuke Internetist asja ja küsisin targema inimese käest. Nüüd siis tänuks - õitsevad, 4 punast ja 2 valget, ja tuleb veel juurdegi...
Lillede puhul on vist küll nii, et armasta neid ja nad õitsevad sulle ...

Kahjuks mul pole digikat, seega pean pildi võtma Internetist.

Juurtega ja juurteta inimesed

Ülesanne: jutusta inimese "juurtest"

* Juurtega inimesed on ikka tavaliselt maainimesed. Juurteta inimesel on raske elada, sest tal ei ole tugevat aluspõhja, kuhu ta võiks raskel hetkel toetuda.

* Ka need noored, kes on läinud maalt ära linna, tulevad ikka ja jälle maale vanemate juurde, sest neil on ikkagi alles jäänud tibake kodutunnet, ning oma vanemate kaudu on ka neil juured maale jäänud.

* Mõningal määral või isegi kindlasti läheb suuremaks juurtega inimeste arv, mille tõttu juurteta inimeste arv väheneb.

Eneseabi ehk Help Yourself!

Maailmas on üllitatud tuhandeid eneseabi raamatuid. Enamus neist on vist kirjutatud ameeriklaste poolt, paljud on ka eesti keelde tõlgitud. Üldiselt pole ma neid endale ostnud, aga mõned mul siiski on.

Üks neist - Dick Carlsoni "Teguvõimas isik" - on ilmunud eestikeelsena juba 1940. aastal. Mäletan- uurisin seda oma nooruses, tundus põnev.

Teoorias on kõik nii lihtne: kavanda ise oma saatus = kirjuta üles, kuidas sa seda teed (konkreetne plaan!); hoia oma tööriistade kast
( siin: pea ehk ideed ja mõtted) korras = säilita, liigita, kogu ideid, mida tahad meeles pidada; õpi õppima ja mõtlema = muretse endale ideaalsed töötingimused, hoia tähelepanu ärkvel, tõsta süvenemisvõimet jne; hinda oma activat ja passivat = analüüsi oma võimalusi, valva oma harjumusi, paranda oma "nõrku kohti"!

Nii tark raamat, miks ma pole selle järgi elanud!? Oleks võib-olla kõik paremini läinud!

Teine raamat on uuemast ajast - Susan Jeffers "Tunne elust mõnu". (2003)
Jälle tore! Näiteks, kui midagi on halvasti, muuda lihtsalt fookust.
Miks näeme alati halba ja mitte head? Miks keskendume sellele, mida meil pole?
Ja kirjutage üles kõik asjad, mis on hästi!! (kuigi ma ei saa aru, miks peaks kirjutama)
Ära tunne end ohvrina!! Loobu asjadest, mida sa enam ei vaja. Vähem koguda, rohkem nautida! Asjad on koormaks. (väga nõus!)
Mõtle enne, kui midagi palud. Võib juhtuda, et saadki, mida tahtsid... (...et selles hiljem kibedalt pettuda!?). Tagatis on uskumuses: ma tulen toime!
Mediteeri! See käib nii, et istud mugavalt toolil, silmad kinni, ja kordad endamisi tähenduseta sõnu - mantraid. Nii me lülitame end heitlikust päevast välja ja puhkame paremini kui magades.
Ja muidugi naerge! Õppige rõõmust hüppama (otseses ja ülekantud mõttes)!
Põhiline sõnum: lõpeta muretsemine kohe täna!!! Tunne elust mõnu!
Miks mitte seda kuulda võtta!?

* * *
Mida te teeksite teisiti, kui peaksite oma elu uuesti elama? Isegi kui olete väga noor, on see oluline küsimus.

Keegi 85aastane naine, kelle nimi on Nadine Starr, olevat öelnud:
"Kui ma saaksin oma elu uuesti elada, hakkaksin kevadel varem paljajalu käima ja jätkaksin seda sügisel kauem. Käiksin rohkem tantsimas. Sõidaksin rohkem karusselliga. Nopiksin rohkem karikakraid!"

Ilus. Lihtne. Varsti lähen paljajalu tööle!

Rongisõit ja ... pildikesi elust

Käisin eile Tallinnas. Sõitsin rongiga. Mugavas vagunis.
"Kas kohvi või teed?" küsis...vanasti nimetati vagunisaatja.
"Teed!"(kohvi juba jõin kodus)
Värsked lehed lipsisin läbi. Tukkusin oma pool tundi - öö jäi lühikeseks.

Kiisast alates hakkasin aknast välja vaatama. Mida linnale lähemale, seda koledamaks läks vaatepilt. Justkui sõda oleks hiljuti lõppenud. Nii palju vanu lagunenud maju, hüljatud jaamahooneid, rämpsu, autovrakke ja -kumme, prügihunnikuid igas suuruses ja ... grafitit.

Kellel on nii palju aega, tahtmist, huvi, loovust, vahendeid, julgust, et joonistada täis kõik vabad pinnad kuni korstnateni välja? (kuidas üldse saab korstna otsa, kraanaga?)
On see siis kunst või mitte, aga ilus ta ei tundu. Võib-olla on lihtsalt minu ilumeel nii vanamoodne või olematu?

* * *

Seisime marsaka peatuses. Teadjamad ütlesid, et kehtib elav järjekord, sestap peab vähemalt pool tundi varem kohale minema.
Rahvast kogunes omajagu. Kui palju marsakasse mahub, tundsime muret.

Kohe, kui uks avanes, hüppas kõige ette neiu koos umbes 10aastase lapsega (vanuse tõttu ei saanud neiu olla selle lapse ema).
"Oot-oot! Nii see ei käi!" pahandati tagantpoolt.
Edasi arenes väga ebameeldiv stseen.
Ühele kindlale üritusele siirduvad inimesed pidid alla neelama solvangud "penskarid", "vanurid", "nõmedad" jms

Keegi maha ei jäänud. Sai ka lapsuke peale (teda saatev neiu ei sõitnudki kaasa!), mitte küll esimesena, aga kindlalt, heites enne üleolevalt etteheitvaid pilke korralikult järjekorras seisvatele "muttidele". Laps sai siit küll teadmise, et "vanu" inimesi ja viisakust pole mõtet austada. (Mis vanad need olid - enamasti peened linnaprouad!)

....Nüüd mõtlen, kui see noor inimene oleks küsinud, kas ta võiks... ja... et ta ise ei sõida, oleksid need "pahad tädid" lapse kas või sülle võtnud, kui kohta poleks ka jagunud. Ja kogu inetus oleks olemata olnud...

* * *

Hilisõhtuks jõudsin koju tagasi. Olin lõpuks bussis ainuke sõitja. Kui palusin bussijuhil mind minu maja juures maha lasta (mitte püssiga!), siis ta ütles: "See kümme meetrit võiks jala käia!", kuid peatus siiski. Tegelikult võitsin 500 meetrit.
Niipea ma enam Tallinnasse ei lähe.

Resümee: oli tore päev, sest head oli palju-palju rohkem kui halba.

Väike vahepala

* * *
Kui säästa saan üht surmavalu,
on elul mõte sees -
või trööstida ühtainust ELU
ta vaevades -
või nõrkend Linnupoja
saan pessa tõsta taas -
on Elul mõte sees.


Emily Dickinson
(tõlkinud Doris Kareva)

Autorist veidi.

Toksiv rähn oli siin.