Viimne vaatus

Täna maetakse Jaan Krossi. See pole selline matus, kus uputakse pisaraisse, kus isegi tänavakivid nutavad. Inimese elutöö on tehtud ja ta on "päral". Mis võib veel ilusam olla kui "olla oma viimne silmapilk õnnelik"?

Ärasaatmine Kaarli kirikust oli väga ilusasti korraldatud. Mulle meeldib see eestlaslik vaoshoitus, mis väljendub kõige selgemini just siin. Ei midagi üleliigset, ei mingit võltskurbust, ei mingit teatraalsust, vaid selline sissepoole vaatamine ja tõsidus. Uskumatu, et laul "Imeline aas" sobis siia nii hästi.

Ellen on veelgi rohkem kühmu vajunud, aga siiski meelekindla ilmega. Tema teab, mis on olla Jaan Krossi naine. Imelik on nende suurmeeste elu. Jaan Krossil oli kolm naist. Kaks Helgat ja üks Ellen. Oli vitaalne mees, kes tuli läbi paksust ja vedelast ja läks läbi vasktorude, jäi ellu ja ... kohanes. Vale oleks seda talle ette heita. Eestlased on rahvusena alles just tänu oma kohanemisvõimele.

Kross oli väga produktiivne. Mind paneb tõsiselt imestama see, et ta oli loominguvõimeline veel nii vanas eas ja pärast rasket haigust.
Kross olevat väga vähe hiljem oma tekste parandanud. Mis kirja sai, oli kohe lõplik.
"Nii palju ajusid ja nii vähe paberit, " ütles Ellen Niit.

Mulle läks hirmsasti hinge Paul-Eerik Rummo kiri, mille luges ette Ain Lutsepp.
------
Minu arvates pole Kross eriti kergesti lavastatav kirjanik. Küllap seepärast pole teda ka palju lavale toodud. Mul on Ugala "Keisri hull " küll vaatamata.
Aga on üks suur erand - see on "Wikmani poisid". Vat sellest tehtud teleseriaal on kohe väga hea, teosest rääkimata.

Muidugi on Jaan Kross üks suurtest eestlastest. Siin pole midagi kahelda.
----
Veel üks Jaan Krossi luuletus.

***
Inimesed on rumalad,
kuivõrd nad mõtlevad teisiti kui meie,
ja targad,
kuivõrd nad on meiega ühel arvamusel.

Annaks jumal, et see poleks vastupidi.

(kogust "Kivist viiulid", 1964)
--------

Lisatud kell 22. 40

Vaatasin nii eile kui täna igasuguseid saateid Krossiga ja Krossist. Ta oli üldse tänuväärne tüüp igale, kes võttis temast mingit saadet teha. Kas või see kümne aasta tagune Urmas Oti intervjuu. 78-aastane Kross hiilgas hea sõnakasutusega, kiire reaktsiooniga ja üldse noorusliku olekuga. Uskumatu! Oti konksuga küsimused jäid kõik vastamata, kui ta ei tahtnud vastata. Kaval mees!

Kahju muidugi, et ta Nobelit ei saanud, aga paljud head kirjanikud pole seda saanud.
Peaks uuesti läbi lugema "Kolme katku vahel". Kui aega leian :)

Panin siia endale mõned lingid, et vajalikku materjali kergemini kätte saada. Sellega lõpetan Jaan Krossi saaga. Puhaku ta rahus! Tubli Eesti mees.

Olla laev

In memoriam

Jaan Kross
19. veebruar 1920 -
27. detsember 2007



Olla laev
poole lastiga teel
täie lasti järele

Olla laev üleval
meremüha soolases ioonidepilves
mis teeb hingamise
imeliselt kergeks

Milleks laevade merede
milleks laevade tõdede
kivine merepõhi

Kõige koledam asi
kiilu surmakrigin
tõemadalail

Et põhjani jõuda
peab vajuma põhja

Aga enne olla laev
üleval soolases meremühapilves
teel täie lasti järele

(1968)

"...elus on vist üldsegi nii, et veel tähtsam kui punkt, milleni me oma valitud teel jõuame, on tee ise, mida mööda me oleme üritanud minna." (Jaan Kross)

Esimest päeva tööl

Esimesel päeval ei tohi ennast tööga ära tappa. Seepärast võib ainult natuke paberitega krabistada. Tegelikult oli meil koosolek, mis kedagi õnnelikuks ei teinud. Algas lubatud kannatuste ja katsumuste aasta?

Ostsin täna endale Maalehe, et lugeda läbi, mida horoskoop toob. Ma ei tunne ennast ära, ausõna - ma pole horoskoobihull!
------
Kaladel läheb kõik hästi. Nii ongi kirjutatud: "Uus aasta tuleb parem. Rohkem vabadust, liikumist, uusi tutvusi ja üldse sisukam." (10x kuulsam??)
Aina ilusamaks läheb: "Tänu kaasasündinud heale intuitsioonile teeb ta (Kala) õigeid valikuid ja jätab maha kõik, mis tundub segavana. "
"Aprillis toimub Kaladel tundeseisundi muutus, mis on tingitud uuenenud olukorrast. Ta võib nüüd vabamalt hingata." (Ahhaa, see on riigikirjand!!)
Natuke halvasti läheb aasta lõpu poole- pinged tööl ja terviseprobleemid, aga küll ta need üle elab. Kalad on ju optimistlikud ja paindlikud.

Horoskoobid on nii koostatud, et seal leidub igale midagi - on nii halba kui head. Tuleb ainult endale sobiv valik teha. Lihtne!
------
Jaan Krossil on mõned väga vahvad luuletused, näiteks "Tiivad" (1964. aasta kogust " Kivist viiulid")

Omas kodus jäin korraga kohata.
Olen äkki kui paadita aer ma.
Tahaks laulda, kuid oskan vaid ohata
ning see ajab mind nutma ja naerma.

Kaigun kaasa nüüd igale kõlale.
Kaunid asjad mu enesest viivad.
Mingi raskus on kasvand mu õlale
ja ma tunnen: see raskus on tiivad.

Oh kuusepuu .... ja Jaan Krossi lahkumine

Tõin oma kuusepuu rõdult tuppa alles täna. On teine väike, umbes 1,5 m pikkune. Otsustasin, et ehteid ei pane, ainult elektriküünlad. Üleni punased. Aga oh häda - need ei läinudki põlema. Katsusin küll kõik lambikesed läbi, aga ei midagi.

Läksin siis poodi uusi küünlaid ostma. Oli kahesuguseid - värvilised ja valged. Kummad osta? Tõeline dilemma. Küsisin mitme käest, millesed nemad ostaks. Sain testi tulemusena 3:1. Ainult mina üksi olin valgete poolt, aga ostsin ikkagi värvilised:)

Illustratsiooniks panin Ellen Niidu ammu kirjutatud lasteraamatu, mis "meie ajal" kandis pealkirja "Kuidas leiti nääripuu". Armas.
-----
Mõtlesin Jaan Krossi peale, kes täna lahkus. Kummardan ande ees. Kolme tema teost pean väga-väga heaks (isiklik maitse-eelistus!) - "Wikmani poisid", "Keisri hull" ja "Tabamatus"(Jüri Vilmsist) pluss novellid. Neist esimest olen nii mitu korda lugenud, et tean peast.
Krossi tagala oli Ellen Niit, kes oskas väärikana tema varju jääda, kuid kelleta poleks Kross olnud Kross.
Olen Krossi esinemas kuulnud - väga tummine. Siis ta rääkis oma kavandatavast teosest "Paigallend". Tal oli suur kõneand. (Kõik kirjanikud pole sugugi head kõnemehed.) Eriliselt on meelde jäänud Jaan Krossi kõne Lennart Meri ärasaatmisel Kaarli kirikus. Selle kandis ette Aarne Üksküla. Mul peaks see tekst kusagil alles olema.

Viimati lugesin Krossilt mälestuste raamatut "Kallid kaasteelised" (ilmunud 2003), mis aga jäi mul pooleli ... ilmselt aja puudusel. Väga mahukas on. Hiljuti kuulsin, et ta oli sellele veel järje kirjutanud või kavatsenud kirjutada. Ei teagi.

Jah, iga teekond saab kunagi otsa... Kurb tunne on. Enam ei saa öelda "elav klassik".

Lisatud 28.dets
Kross jõudis oma mäluraamatu 2. osa siiski lõpetada, mis on minu arvates ime- peaaegu inimvõimete piiril olev. Juba siis, kui ta insuldist paranes (sellises eas!), imestasin ma, et ta pärast seda veel kirjutas. Isegi, kui Ellen vahendas ja aitas, pidi vanameistril jõudu ja vaimu jätkuma. Intervjuudest on meelde jäänud, et Kross arvutit omaks ei võtnud. Kirjutas ikka oma vanal kirjutusmasinal, ja praktilistes küsimustes oli eluvõõras. Ega kõike peagi suutma! Inimene on eelkõige vaimne olend. Vähemalt ideaalis.