Nii külm...

Kallid kaasmaalased!
Kaunist sünnipäeva kõigile!
Keegi meist ei ela üksnes iseendale ja meil on üksteist vaja!

Imeinimesed

Vaatasin Tartu Maratoni starti - telekast muidugi. Ilus pilt oli. Ma tean ka umbes kümmet inimest, kes selle sündmuse nimel elavad - st ühest Tartu maratonist teiseni. Külm või muud ebamugavad ilmaolud pole nende jaoks argumendid.

Mul on ka keldris suusad vanast ajast... parem ei hakka meenutama, kui palju aastaid tagasi ma viimati suusatasin.
Aga ma olen murega vaadanud, et läheb juba teine ilus lumerohke talv...ja ma pole näinud lapsi suusatamas, isegi kelgutamas mitte, uisutamisest rääkimata. Ometi on meil ju head tingimused, sama palju võimalusi kui mõnes suusakuurordis:)
Vanasti lükati järv lumest puhtaks, tehti uisuväli. Aeti ümber järve Lendri mägedesse mitu erineva pikkusega suusarada. Kirikumäe otsast sai mõnusa põntsuga kelgusõitu teha.

Ainukesed inimesed, keda mina olen sel talvel siin näinud suusatamas, on parimas keskeas. Nad teevad staadioniringe - 20-30 korraga.
Nüüd ma mõtlengi, kas nähtus on omane ainult minu kodukohale - noh et lapsi ja noori talisporti harrastamas ei näe- või on see laiemalt levinud. Samas ma tean siit mitut perekonda, kes käib lastega igal aastal hirmpeentes mägedes suusatamas või lumelauda sõitmas.
Siin - istuvad lapsed kodus, peavad külmapühi!!!

Imeinimesed on need tuhanded, kes sõidavad läbi Tartu maratoni - põhidistants 63 km või siis ka poole vähem, ikka vägev.

Ma lähen nüüd õue, vaatan, mis ilm täna on.

pildid Postimehest

Sõbrapäeva eel

Kõikidest nö võõrpühadest respekteerin ma mingil määral sõbrapäeva 14. veebruaril, sest see pole eriti pealetükkiv ja omab üldinimlikku mõtet.
Sõpru meil ju kõigil vaja ja on ka. Eriti nüüd internetiajastul, kus feissbuki kaudu tuleb sõpru uksest-aknast. Vaatasin oma kontot -109 sõpra. Neid oleks kindlasti vähemalt 3 korda rohkem, kui ma kõik pakkumised vastu võtaks.
Huvi pärast lugesin kokku - neist 25 on otseselt sugulased. Ülejäänud on endised õpilased, tütre sõbrad, minu enda klassiõed, blogituttavad-sõbrad. Kolleege nende hulgas ei ole.
FB sõltlane ma pole - või äkki olen?- , aga vaatan iga päev küll, mis seal toimub- kes on pilte või videosid üles pannud, kes mõnele huvitavale asjale lingitanud. Elu keeb!
Kui kellelgi on sünnipäev, siis on lehekülgede viisi õnnitlusi, sest spikker ju paremal küljel.
Õige sõber teab su sünnipäeva ka peast.

Tõelisi sõpru on ikka vähe. On selliseid, kellega suhtled iga päev messengeris või räägid telefoniga pikalt-laialt, arvele mõtlemata. On ka lapsepõlvesõpru, kellega kohtud aastas kord või paar, aga ikka on hingele lähedal.
Kui ühes hiljutises "Wallanderi"osas küsis peategelane oma naiskolleegi käest, kas tal on sõpru, vastas too pika mõtlemise peale:" Varem ma arvasin, et on ... mu mees, nüüd ma ei tea."

Kes üldse on sõber, kes niisama hea tuttav ja semu või lihtsalt kolleeg?
Head sõbrapäeva igal juhul!

Kui ma tahtsin teha kompa oma sõbrakohvitassiga, siis hüppas pildile ka Pätu. Olgu siis nii.

Hommikud on siin juba valged

Juba mõnda aega olen märganud, et tööle minna enam nii pime pole. Aga aeg ka juba sealmaal - varsti märts käes. Kaugel see jaanipäevgi!

Nii see aeg kaob.
Lugesin eile intervjuud Heljo Männiga. Kui terane ja elutark vanaproua! On vist ikka tõsi, mida intensiivsemalt oma tark- ja riistvara kasutad, seda kauem nad töökorras püsivad.
Tegime koolis Heljo Männile sünnipäevaraamatu.
Lugesin kiirelt läbi ta noorsooraamatu "Miks sa vaikid?", et veenduda milleski - kas ta on tänapäeva kontekstis lootusetult naiivne või kõlbab ka. Suurimate saavutuste hulka kirjaniku loomingus seda pole peetud. Bianka ja Killi lugu, vanemad blogijad kindlasti mäletavad.

Minu jaoks on aegumatult armas "Väikesed võililled", sellest olen ka varem kirjutanud.

Nüüd Postimehe intervjuust mõned vastused, mis mulle hirmsasti meeldisid.

Kuidas on aeg teie jaoks muutunud?
Aeg kaob ära. Aeg on ära kadunud, enam ei jõua selle ajaga midagi teha. Ma ei tea, kuhu ta kaob. Algab hommik, juba on õhtu. Algab kuu , on juba kuu lõpp. (----)
Kas juhused on juhused või on need märgid?
Ei ole juhused.(----) Ikka märgid on, ainult et ei oska alati neid näha, teinekord saab alles tagantjärele aru. Nad suunavad, annavad kinnitust, hoiatavad.

Ma olen alati Heljo Mändi eelkõige lastekirjanikuks pidanud ja pole tema täiseale mõeldud teoseid lugenud. Kindlasti loen, kui aega saan.

(Muide, vaatasin, mitu korda olen siin tekstis sõna aeg ja selle vorme kasutanud.
8 korda!)

Väljas on veebruar täna

Aasta otsa ootan seda kuud, et üles panna SEE LAUL, ja siis iga päev kuulata. Isu pole sellest veel täis saanud. Sõnu kuulan ka!

Veebruar meeldib mulle talvekuudest kõige rohkem, ei teagi põhjust. Võib-olla seepärast, et ta on kõige lühem. Samas - kuhu mul kiiret, et aeg peaks käes sulama. Vastupidi!

Hiina kalendri järgi algab uus aasta. Mõned pahandavad, et milleks meile võõrad pühad, sõbrapäev jm.
Las ta olla, nagunii meil vähem pühi kui naaberriikides.
Riigi sünnipäev ka veebruaris. Ja minu tütre sünnipäev.

Head jäneseaastat, kuigi mulle meeldiks kassiaasta-versioon rohkem.
Püsigem terved ja tublid! Varsti on läbi - talv, ma mõtlen:) Mitte muud.

Pildil eelmise aasta veebruar, vastlapäeval.