Ma ei saa enne magamagi minna, kui pole kirjutanud, mis oli ... tegelikult.
1. Sel ajal, kui meie ülikoolis käisime, polnud erilist võimalust valida endale eriprogrammi ega ka aineid (väga üksikud said seda siiski), tuli minna vooluga kaasa. Unistada ju võis (alati võib!), aga reaalsus palju variante ei pakkunud. Sestap jäigi peaaegu ainukeseks võimaluseks õppida ...selleks, kelleks ma saingi. Muidugi oleks olnud võimalik minna ajakirjandusse, aga siis ma selleks erilisi pingutusi ei teinud. Ei kahetse. Kirjutamine meeldib mulle siiani...
Ka praegune mina ei suudaks välja mõelda elukutset, mis mulle paremini sobiks. Kõigele vaatamata. Kas mina sellesse elukutsesse sobin, on hilja küsida.
2. Ema süda oli haige, aga sel ajal puudusid niisugused võimalused südant uurida nagu tänapäeval. Südame sondeerimisi ja lõikusi Eestis ei tehtud või polnud see lihtsale inimesele kättesaadav. Isegi tegelik olukord jäi välja selgitamata - alles lahkamisel selgus, et ema süda oli 3/4 osas kahjustatud, arterid ummistunud.
Südame-veresoonkonnahaigused on olnud emapoolses suguvõsas tapja-haigused.
3. Olen ka praegu ... ebalev ja kergesti haavatav. Selles osas pole elust palju õppinud. Muidugi on juurde tulnud tiba enesekindlust ja elutarkust, aga ikkagi lähen vahel ...tühistest asjadest... närvi ja kaotan hingerahu. Ikka muretsen rohkem teiste kui enda pärast, kuigi jah! - iseendale elamise mõnu olen selgeks saanud.
Eks see jääbki nii. Üldjuhul oma loomust muuta ei saa.
Me võime kõik oma elule tagasi vaadates tõdeda, et midagi oleks võinud ju paremini minna või ise targemini talitada, aga nii on kord läinud. Mis siin ikka kahetseda!
Sellisele järeldusele jõudsin täna pärast seda, kui lugesin neid paljusid "kirju iseendale" - 16aastasele MINA-le.
Aga tänu Tiiale saime osa paljude blogijate elust ja õppisime ka ennast paremini tundma. Vähemalt mul on küll selline tunne.
Aga tegelikult läks selle teatri eriprogrammiga ju suhteliselt hästi.
ReplyDeleteEsiteks ei pidanud Sa küünarnukkidega trügides kehtestama ennast selles päris karmis kunstimaailmas.
Teiseks. Üheksakümnendate alguses oleks Sa avastanud, et avaldamisvõimalusi küll on, kuid löögile eriti ei pääse.
Kolmandaks. Täna oleksid Sa avaldamisvõimalusteta ja teatriteadustki pole enam olemas.
Vedas Sul.
Tore Hundi ulg!
ReplyDeleteÕige - alati me saame selle, mis lõppkokkuvõtteks osutubki ainuvõimalikus ja parimaks lahenduseks.
Lihtsalt vahel on päris põnev mõelda, mis kõik oleks võinud olla...
Teater oli mu suur kiindumus küll, lugesin läbi kõik tol ajal kättesaadavad teatriraamatud. Näiteks Panso teosed olid mulle piibli eest. Usun, et tänapäeval oleks küll võimalik enda jaoks kokku panna mingi ainete valik (kultuurilugu jm), aga teatrikriitikuna tõepoolest ära ei elaks.
Nii et kõik läks siiski hästi!
Vedas jah!
Nädalavahetus ISEENDA ja teiste kaaskannatajatega oli kui üks korralik saunaskäik - vihtlemise ja muuga. Isegi natuke vingu sai;)
Kõike head Sulle seal, kus sa oled!
KÜSIMUSELE, KUIDAS PANNA OTSELINKI, VASTAN
ReplyDeleteet kui kirjutad teksti, siis pealkirja all on teine lahter.
vajuta sinisega kirjutatud : nåita liidete lingid.
kirjuta või kopeeri sinna selle blogi aadress, kelle teksti alla tahad oma tekstist märkuse jätta.
ehk näiteks minu tekstile: http://tiiauspaikka.blogspot.com/2008/04/kiri-16-aastasele-minule-tuleviku.html
ja vajuta ka MIME lahtrisse hiirega, sinna ilmub:text/html
tallendad ja nii see peaks olema loodud.
:)