Friday, October 8, 2010

Kas sul juba on...mündikott?



Kolleeg tõi reisilt kogu perele mündikotid. Lõbusad sellised, pealt krõpsuga, värvilised. Neid vaadates hakkasin mõtlema, et oleks aeg endale ka sebida mingisugune. Ükski olemasolevatest ei kõlba, sest minu eelistus on alati olnud väike rahakott, mis mahub peopessa ära. Kui palju sinna euromünte mahuks?
Praktiline küsimus!
Ilmselt tuleb aeg, kus paberrahaga asjatamist üldse pole. Suuremad summad lähevad kaardi pealt või ülekandega. Nii et siis ikkagi ainult... mündikott.
Ühes "Ringvaates" demonstreerisid Reikop ja Välba mingisuguseid. Neist ei meeldinud mulle küll ükski. Lilleline või riidest ka ei meeldiks.
Võib-olla peab üleminekuajal kasutama käepäraseid vahendeid, näiteks kosmeetikakotti või plastmassist karbikest!? Selliseid on mul mitu seismas.

Kas sul juba on mündikott ja millist sa eelistaksid? Kas näiteks Tallinnas on kusagil sobivaid müügil?

Tuesday, October 5, 2010

Ruja - Nii vaikseks kõik on jäänud

Ruja - Need ei vaata tagasi

Nipernaadi, Anne Maasiku Rändaja õhtulaul

Õpetajate päev


Tänasel aktusel jutustasid õpetajad oma koolimälestusi. Minul ei tulnud midagi sobilikku meelde, aga oleks võinud rääkida näiteks seda. Minu isa oli õppealajuhataja. Kui ma tunnis lobisesin või naersin, siis kutsuti mind korrale nii: "Ära lobise (või ära naera)! Ise õppealajuhataja tütar!" Vahel saadeti mind tunnist välja isa kabinetti oma käitumisest aru andma.
Olin hinge põhjani solvunud. Ei mäleta, et ma eriti palju oleks korda rikkunud. Võib-olla ainult natuke:)

Kogu koolis õpetamise vältel pole ma arvanud, et õpetaja laps peaks kuidagi eriti pai olema.
Õpetasin 6 aastat ka oma tütart, aga mitte kunagi ei teinud ma talle tunnis märkusi. Kui oli midagi vaja ütelda, ütlesin kodus privaatselt.

Alandus püsib elu lõpuni meeles.

Head õpetajate päeva, blogijad-õpetajad!

Wednesday, September 29, 2010

Keerulise diagnoosiga lapsed

Olen vaadanud tõsielul põhinevat saadet "Rääkimata lugu"(Kanal 2). Kõik räägitud lood on traagilised, haledust esile kutsuvad. Eilne näiteks jutustas poisist, kellel oli keerulise nimega diagnoos. Kuulsin ka korraks sõna "autist", mille raskeima vormiga puutusin kokku möödunud suvel.
Nägin kohalikus ujumiskohas tihti üht hilisteismelist poissi, kes käis koos oma noore sugulasega ujumas. Tema käitumine erines kardinaalselt tavapärasest. Ta puristas ühtejärge tunde vees nagu hüljes - ei ujunud, vaid sukeldus ja huilgas. Väiksemad lapsed ja nende vanemad natuke pelgasid poissi, aga ta oli teistele absoluutselt ohutu. Nii vähemasti tundus, sest ümbrus talle korda ei läinud. Autist 100 %.
Hiljem kuulsin, et ta pole tavalises koolis päevagi käinud, õpib erikoolis, kuid aastate jooksul on omandanud ainult mõningad algteadmised. Õnnetu laps.

Eilses saates olnud Rasmus (11aastane) tekitas probleeme eelkõige oma hüperaktiivse käitumisega. Intellekt paistis olevat üle keskmise, ometi ei sobinud ta ühessegi tavalisse kooli, sest ta oli nii taltsutamatu, spontaanne ja äkiline, ohtlik nii endale kui oma kaaslastele. Ema ja vanaema(pedagoog) olid väga õnnetud, sest nad olid teinud kõike, mis võimalik, et poissi kasvatada/ravida.

Olen oma töös kohanud viimasel ajal aina rohkem nn hüperaktiivseid lapsi, kes ei püsi sekunditki paigal ei tunnis ega vahetunnis. Kui laps rabeleb vahetpidamata, on motoorselt rahutu, ei allu ühelegi korraldusele, ei kuulagi, mis talle räägitakse, siis tundub mulle ja ka minu kolleegidele, et tegemist on lihtlabase kasvatamatusega ... kui talle just pole pandud keerulise nimega diagnoosi. Kasvatus aga algab kodust ja lapse elu esimesest päevast.

Või ma ei tea.... Kes teab? Mõtlemise aine.

Monday, September 27, 2010

Kuidas jagada raha ...ebavõrdselt?

Võistlusmäng "100 sekundit" (TV 3) on oma olemuselt geniaalne näitamaks, kui ahne, rumal ja ebatäiuslik on inimene, kui mängu tuleb raha ehk isiklik kasu.
Pole oluline, milliseid küsimusi esitatakse ja kuidas või kes vastust teab. Põhiosas leitakse siiski kompromiss suhteliselt kergesti. Kui vähemalt 2 mängijaist usuvad, et vastus on õige, siis kolmas loobub vaidlemast.
Eriti pingeline on aga aeg 1,5 minutit, mil tuleb kokku leppida, kes saab summa a, b või c. Vaatajana saad üldjuhul aru, kes on kõige targem, kes kõige rumalam. Vahel ei saa ka, aga vastajad ise ei saa vist sedagi.
Ükski kolmest aga ei nõustu kõige väiksema summaga. Vaadatud saadetest mäletan ainult ühte korda, kus suhteliselt kiiresti kokkuleppele jõuti. Eelmises mängus blokeeris üks meesmängijaist teadlikult otsustamist, sest tema vähemaga kui suurim summa ei nõustunud. Argumendid "saage aru, mul on seda raha väga vaja" või et "mul pere ja võlad kaelas" töötavad vales suunas.
Ei tea, kuidas ise seal käituks. Kui võtaks vabatahtlikult väikseima summa, annaks nagu liiga kergesti alla, tunnistaks end lolliks. Parem juba siis nii, et summa läheb nulli?!
Eriti jama on, kui lõpuks leitakse küll kompromiss, aga summad on selleks ajaks kahanenud imepisikeseks.
Oh, loll mäng! Aga õpetlik ja inimlik.

p.s. täna jagati siiski raha, mitte ainult erimeelsusi.