Tuesday, February 23, 2010

Õnne, Eesti!


Pärast rahutut ja halvasti magatud ööd tõusin üles juba enne päikesetõusu. Kohv joodud, köök koristatud, vaatan televiisorist päevakajalisi saateid - lipu heiskamist Pika Hermanni torni, laulu- ja tantsupeo meenutusi, pärgade panemist Vabadussõja ausambale, jumalateenistust.
Järgneb kaitsejõudude paraad. Seejärel film "Nimed marmortahvlil" ja nii edasi, kuni õhtuni välja.

Kell 12 koguneb meie väikelinna rahvas Lembitu monumendi juurde, mis oli veel eelmisel nädalal kaelani lumme uppunud. Võib-olla ei lähekski, aga natuke nagu peab ka ja pärast kutsus kolleeg enda juurde kohvile ja koogile.
Aknast näen, et meie majal ei olegi veel lippu välja pandud. Sellised asjad mind häirivad. Ma ei tea, kas tõesti ainult mind.
Kõigest hoolimata, kõigele vaatamata ei ole mul ükskõik, kuidas meie riigil läheb. Ma ei tea, kuidas me saame, aga kuidagi peab ju saama. Alati on ju kuidagi saadud. Läbi häda ja vaeva, vaesuse ja viletsuse. No ei hakka siin halama. Niigi raske - palju lund ja vähe.... raha/tööd!

Ma tean, et ükski rahvas ei ole üdini halb, isegi kõik poliitikud pole ainult omakasu peal väljas.
Eestlase rahvuslik iseloom ei koosne ainult halbadest joontest, vaid siin on ka palju head ja väärtuslikku.

Eesti ei ole väike tige natsiriik Läänemere kaldal, vaid ta on armas kodu paljudele tõsimeelsetele eestlastele, kes on siin sündinud, elanud ja tahavad siin ka surra.
Palju õnne, Eesti!

pilt siit

Saturday, February 20, 2010

Päevakajalist (laupäeval, 20. veebruaril)


Eile õhtul ootasin Kristina suusavahetusega sõitu voodis teki all (pagana hilja peale jäi). Viimane, mis kuulsin, oli Lembitu Kuuse ahastavad sõnad: "Kristina tuli rajalt ära, katkestas. Oi, kui kahju! Missugune pettumus!"
Rohkem ma midagi ei tea. Unenägudes jampsisin luupainajatega. Aeg-ajalt virgusin poolunne, miski häiris. Kass, pooletonnine, magas jalgade peal, vahetas pahaselt poosi, aga ikka poolenisti minu peal.
Lemmikkoduloom! Elus hing ikkagi!
- "Emast me ei võta! Kes need isased ukse tagant ära ajab!"
- "Oi, kui kahju! Oi, kui kahju!" ütles jälle keegi.
Siis tulin ärkvele, püüdsin kellaaega tabada. Telekas üürgas. Väsimatu Anu Säärits, jää palun vait!
Vajutasin pulti. Ei, mitte kanalit ei tahtnud vahetada.
Lõpuks vaikus.
Uuesti ärkasin peavaluga.

Midagi tahaks... hingele ja ihule, vaimule ja kehale.
Kuradima kahju on, et sel aastal spasse ei saanud.
Kevad on ikka veel nii kaugel. Talv ei mõtlegi taganeda.

Saturday, February 13, 2010

Ühisosast


Voldemar-August kirjutas ühisosast, mis inimesi/blogijaid omavahel seob. See peab olema, et huvi teise vastu tekiks ja/või püsiks. Kui ringid kattuvad täielikult, on see siis õnn või mitte?

Tont seda teab. Oleks vist õõvastav, et enne, kui suu lahti teed või mõtte lõpuni mõtled, teab juba teine, mida sa tunned. Turvaline on sõnade taha peituda, öelda seda, mida tegelikult ei mõtle.
Pika elu koos elanud paarid, kus üks alustab lauset ja teine lõpetab selle, on pigem harv erand.

Matemaatika on täppisteadus, inimsuhted kuuluvad rohkem ulme valdkonda. Suhted on kui ämblikuvõrk, näiliselt habras, kuid salakaval - enne, kui arugi saad, oled kinni püütud. Rapsid ja rapsid, aga aina rohkem mässid end sisse. Rapsida üldse ei tohiks, pigem tuleks rahuneda, kainelt olukorda hinnata, kuidas vabaks saada.
Keemia inimsuhetes on täiesti hoomamatu valdkond. Kui kaks ainet panna omavahel reageerima, on enamvähem teada, mis tekib - sade, aur, plahvatus ... või ei toimu midagi.
Inimestega on kõik ettearvamatu. Läbi eetri, kilomeetrite taha või samas ruumis võid tunda reaktsiooni, mis oma intensiivsuses ehmatab ja sa ei oska aimata, kas toimub plahvatus või tekib uus aine. Keemiatunnist mäletan, et reaktsioonivõrrandi puhul on vaja see tasakaalustada, et võrdusmärk kehtiks. Kuidas seda inimeste vahel teha?
Kuidas ronida üle barjääri, kui see on nii kõrge ja ronida ei julge või ei saa? Kuidas ületada komplekse, kui puudub selleks julgus ja oskus?

Sõbrapäeva eelõhtul mõtlen, et blogivõrk või facebook või ükskõik milline suhtluskeskkond (üldse virtuaalelu) sarnaneb pigem ämblikuvõrguga kui keemia-, füüsika- või matemaatikavalemitega.

Ma olen peaaegu kolm aastat bloginud. Paljud need, kellega suhtlesin algusaasta(te)l, on lõpetanud. Kus nad on, millega tegelevad, mida mõtlevad, ei saa enam kunagi teada.
Oleks ehk aeg moodsalt väljendudes "edasi liikuda" või ... tagasi tõmbuda?

Ahjaa! Ilusat sõbrapäeva kõigile!

Saturday, February 6, 2010

Laul (muusika) teeb rinna rõemsaks

Ma proovin /püüan teha seda muusikameemi, mille tublimad on juba ära teinud ja mille teatepulga sain Heli käest.

1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii, nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea, kui lingid juutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.

2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades, kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga külla minnes.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemi ulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.

Küsimus 1: Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?
Küsimus 2: Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?
Küsimus 3: Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata ne
ile teatepulk.

Esiteks- ütlen kohe ära, et valin ainult eestikeelset muusikat.
Teiseks- arvan, et ma ei päde eriti musas, mul on selline "lihtsa inimese" maitse.

1. Iseenda pulmad? Ma saan aru küll - igas eas võib abielluda. Lugesin kusagilt, et möödunud aastal oli Eesti kõige vanem peigmees üle 80 ja pruut üle 90. Ainult seda ma ei mäleta, kas nad läksid omavahel paari.
Pulmas peab ikka lõbus olema, eks ma siis kutsun sinna ühe vana Eesti pundi, näiteks "Kukerpillid". Kõik see mees nüüd tantsima!

2. Omaenda matused? Neid õnneks ise ei näe. Mine tea, kui kurb hakkaks krematooriumi eestoas.
Ma olen tähele pannud, et vanainimese matustel ei nuteta ega halata palju. Võib-olla isegi sosistatakse omavahel- "nojah, tal ikka oli neid eluaastaid omajagu juba, sai nüüd parema elu peale, oehhh ... jahhh..."
Ja siis kõlab see laul. Kõik tõusevad kõrgemale, lausa kikivarvule.

3. Nüüd pean otsima 3 blogijat, kes sedasama meemi teeks.
Igaühele peab leidma sobiva muusikapala. See on kõige raskem osa. Aga ma saan hakkama:D
Esimeses pole üldse kahtlust - Lendav Konn. Ja sulle see lugu. Tagamõttega, alltekstiga.
Teine koht läheb jagamisele - Osaline ja Tegelinski - soojadele ja ilusatele inimestele, teile see armas laul või tantsuvariant koos õpetusega.
Kolmas võta vastu Sina, Iltaka - ülikooliaastate mälestuseks see ilus poiss.

Monday, February 1, 2010

Väljas on veebruar täna

Mitte ükski teine laul ei sobiks nii hästi alustama veebruarikuud. Oli mul juba eelmisel aastal see juutjuubist välja otsitud ja siia lingitatud.
Urmas Alenderi ja Valdo Randpere esituses. Aga oh häda, seda enam polegi saadaval, v. a see laivis esitus Saaremaal 1982. Võtan siis teise. Sõnad Viivi Luik, laulavad...ise näete, kes.