Lilled Arturi Juures
Lemmikvaade järvele
Vahtrad on langetanud lehti
Õuetund 6. klassiga - Lembitu juures
Käivad kanalisatsiooni jm tööd
Justkui park, ongi park - staadioni taga
Igaühel meist on üks ja ainuke elu. Sõltub saatusest, juhusest, õnnest, aga ka võib-olla iseendast, kui ilus, pikk, rikas ja huvitav see on. Kindlasti teevad elu ilusamaks inimesed, kellega sul on olnud õnn kohtuda. Ilusat elu!
Wednesday, September 28, 2011
Friday, September 16, 2011
Õnne võimalikkusest...igas eas
Lugesin Sirje Kiini raamatut Ameerikast (Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005 - 2009)
Tunnen SK päris hästi (passiivselt), sõbrannaks muidugi ei kvalifitseeru, aga on mõningaid kokkupuutepunkte. Ta on tubli filoloog ja kirjandusteadlane. Uurinud mitmete luuletajate elulugu. Kõige mahukam, lausa elutöö (doktoritöö) oli muidugi Marie Underi monograafia, mida lugesin suvi tagasi.
Sellega kaasnes ka väike skandaalike seoses Adsoni intiimsete märkmete avaldamisega Underi seksielu kohta. Mind see ei häirinud teps:)
Nüüd loen SK kirjadest, kuidas ta oma kolmanda mehe, elu suurima armastuse leidis. Kohtusid internetifoorumis, kus kirjutasid 4 ja pool kuud teineteisele kirju ja rääkisid Skype`s iga päev, kuni ... armusid. Suur armastus tabas inimesi, kes on küpses keskeas või natuke isegi üle selle. SK oli eelmisest mehest lesk ja Jack Walters lahutatud. Nii et mõlemad vabad inimesed.
Edasi läks kõik nagu Holliwuudi vilmis - esmakohtumine nn näost näkku Hispaanias, tunnetes lõplik selguse saamine, kolimine Ameerikasse, abiellumine, kodu rajamine Madisonis. Ilus elu. Ja mis väga tähtis - rikas elu, jah, just majanduslikus mõttes.
Õige pea hakkab ka SK tarbimisühiskonna täieõiguslikuks liikmeks. Missugused võimalused!! Ja muidugi lõpmata suur harmoonia ja armastus. Kõik on Ameerikas nii suur-suur, kinnitab ta korduvalt.
Katsusin ka ennast asetada analoogilisse situatsiooni. Tühja sest Ameerikast. Noh et leian netist endale mehe, kellega paistab kõik klappivat. Ei osutu petiseks, vastupidi - osutub hingesugulaseks.
Ja edasi? Ei koliks vist kuhugi, ei jätaks maha oma senist elu... Aga mina olen mina, suur konservatiiv ja argpüks. Ja arutlus on ainult teoreetiline.
Minu väike õnn on siinsamas. Ja suurega ei oskaks ma vist midagi ette võtta.
Panen pilte Pärnust(10.-11. sept 2011)
Subscribe to:
Posts (Atom)