Kuidas ma muudkui naeratasin...

Juba kolm päeva järjest valutab mul pea. Selline tuim valu, pigistab meelekohtades. Pingevalu, öeldakse selle kohta.

Ütlesin tööl kolleegile halvasti, täiesti mõtlematult. Pärast oli häbi. Järgmisel päeval püüdsin heaks teha ja kiitsin tema uut pluusi.

Hommikul läksin linna.
Kui ilus ilm! Väikeses kohas tunnevad kõik kõiki. Teretasin vastutulijaid ja naeratasin.
Turul oli kaltsumüüja. Leidsin endale kaks peaaegu uut toppi. Palusin ühel võõral proual arvata, kas need sobivad mulle. Proua sulas ja soovitas mulle lisaks veel üht jakki. Naeratasime teineteisele. Lihtsalt niisama.

Toidupoes oli tuhat inimest, pikad sabad kassade juures. Teretasin tuttavaid ja aina naeratasin.
Tagasiteel seisatasin mitu korda: kui ilus on praegu Eestimaa- kirsid õitsevad, õunapuud hakkavad ka kohe-kohe, võililli terve meri.
Möödasõitvast autost lehvitati. Ei jõudnud ära tunda, aga naeratasin. Niisama.

Pea valutab natuke vähem...