Mis see on?

Mis see on, mis ikka ajab pinde?

Oled tüdruk - olla tark ei tasu.
Oma katkikäristatud hinge
ära näita. Ega aluspesu.
Kui ka võitled, võitle omal rindel.

Usu kulda. Kulla kurss on kindel.
Kirsikoort ja apelsinisisu.
Õpi laulust eristama linde:
õpi keeli.
Neist on ikka kasu.

Doris Kareva

No ma pole enam mingi tüdruk, aga ehk keegi veel on.

2 aastat hiljem...

Ma olen mõelnud, et peaks oma lastelastest ikka midagi kirjutama. Kui mina ei kirjuta, kes siis seda teeks?
Aga täna pole õige päev.
Pealegi ei mäleta ma enam isegi seda, kuidas pilte lisada.

Suured koerasõbrad.
 Jossu  Mariliisi ja Annaliisaga. Süles Karini valged lambakoerakutsikad, umbes paarikuused momendil. Inka ja Carlose asemel!
 mai 2017

Meie inimesed

Kohtumine kodulinnas - esimesed

Kolmas põlv

Nõod

Koht, kus möödus ilus osa meie lapsepõlvest

Kõik, kes kohal!

Koduküla rannas

Rannakabiinis riideid vahetamas

Vees läheb kõht tühjaks

Bassein ajab ka vahel asja ära

Aasta möödas

Jaanid 2014 Ridakülas

Simona ja Ilona külas

Tütar ajab ikka peale, et ma kirjutaksin aasta kokkuvõtte, ehkki kirjutamine on muutunud juba minu jaoks pingutuseks. Aga eks ma püüa.

Võtan  tinglikult aasta alguseks suve alguse.
Eelmise aasta suvel lõpetasin oma viimase klassiga koolisuhte ja seega ka tööelu päriselt. Ilma igasuguse kahjutundeta. Nostalgia on mul siiani selles küsimuses võõras tunne.
(Selle aasta suve alguse  võtsin vastu samuti S-Jaanis, olin seal Kappide muusikapäevadel. Lõpuaktusele ei läinud, kuigi kutsuti.)
Eelmine suvi jätkus nii, et hakkasin palavikuliselt mõtlema kolimisele - pakkisin asju, närveerisin  jms.
Juulikuu keskpaiku käisin 3päevasel reisil Soomes. Ilmad olid väga ilusad. Kõik oli hästi.
Ja siis juhtus see, mis lõi segi kogu mu suve ja mõjutas väga oluliselt mu järgnevat elu. Emotsionaalses mõttes.
Mul lõhkes pimesool ja oli suur vedamine, et sattusin üldse haiglasse operatsioonile. Viimasel minutil. Operatsiooniarst oli rõõmus, et päästis mu elu ja tegi opi käigus ainult 4 auku mu alakõhtu. Mõne päeva pärast selgus, et midagi on valesti. Ei hakka pikalt heietama, lühidalt oli nii, et kogemata oli kinni nõelutud osa mu sooltest. Järgmine operatsioon oli vältimatu, ja sellega oli kiire.
Et ikka kogu pakett oleks, sain veel kolmanda portsu häda juurde - ohtlikud bakterid peensooles.
Kui ma 4 nädalat hiljem haiglast koju sain,  olin 10 kilo kergem ja hingepõhjani vapustatud sellest, mis minuga juhtus või juhtumata jäi.

See kaunis suvi oli juba jõudnud augustikuusse ja minu kolimise päev oli  käes. Mis vahepeal sellel rindel oli toimunud, oli lausa ime. Minu 4toaline korter oli tühjaks tehtud, nurgas vaid raamatukuhilad ja kolimist ootavad viimased  kastid. Minu lähedased, sõbrad, vallatöötajad jt olid teinud, mis vaja. Kui ma poleks haiglasse kukkunud, oleks kolimismured nii või teisiti mind murdnud, arvan ma, aga mitte nii hullusti ehk.

Kohanemine Pärnu ja uue eluga läks omasoodu. Olen sellest juba kirjutanud sessamas blogis eespool.
Pole mõtet üle korrutada.
Laste elus osalemine on olnud tore, see on andnud mu praegusele elule põhisisu ja mõtte. Kui muus osas on vahel meel nukker, siis see korvab.
Mari oli sügisel väike ( 1a 6... kuud), ei osanud veel sugugi rääkida. Mina "vestlesin" temaga, sõnagi vastu saamata. Tegime pikki ringe ümbruskonnas, mängisime lastetoas kohvijoomist, lugesime mitmed raamatud ribadeks, kuulasime plaadid otsa.  Mari oli kaua aega emmekas,  nuttis, kui ema läks ära. Me ootasime mõlemad, millal  ema töölt  tuleb. Eriti pikk oli aeg pärast lõunauinakut.
Ma võin nüüd tagantjärele öelda, et sügisel võttis lapsehoidmine kogu mu füüsilise ja emotsionaalse jõu ära, nii et muuks eriti enam võhma ei jäänudki.
Mari areng on olnud huvitav. Erinev Annaliisast. Tema oskused on tulnud veidi hiljem kui õel, aga seda vahvam on olnud neid jälgida. Potilkäimine tuli üleöö enne 2. eluaastat. Praegu ei juhtu ka mänguhoos ja une pealt mingit  apsu. Ühel päeval tuli ta mulle ütlema, et pissis õues.
(vabandust, et kirjutan selliseid intiimsusi)
Samasugune kiire areng oli ka kõnega. Momendil on Mari 2 aastat ja peaaegu 5 kuud, ja ta räägib oma jutud kõik ära. Kõiki häälikuid muidugi veel pole, aga pudikeelest on asi kaugel. Palju on ta üle võtnud vanema õe kõnemaneerist  ja see on nii vahva.
Kahe õe omavahelised suhted on vist niisugused, nagu nad tavaliselt on. Kaua lahus ei taha olla, kallistavad ja kisuvad, kusjuures Mari teeb tihtipeale Annaliisale liiga. Ühte tuppa magama minek on mõlemale positiivselt mõjunud.

Uuel sügisel algab ka uus rutiin. Mari pannakse lasteaeda osalise koormusega. Esialgu tuleb arvestada sellega, et kohanemine võtab aega ja tagasilöögid on paratamatud, nii et mul tööd jätkub.
Jutujätkuks peab mainima, et Annaliisa oli ka esimesel aastal palju haige, nüüd aga mitte, kui tuulerõuged välja arvata. ja mõni väike nohu.

Väike Mariliis askeldab "pätsul" liiva ja muuga. Sügis 2013

Õed koos Inkaga kevadel 2014 oma aias

Vasakul Annaliisa kuldsel sügisel 2013  ja  paremal  Mariliis  kevadel 2014 
                                                                     

Annaliisa 4 ja muid arenguid

Olen Pärnus elanud juba üle 8 kuu ja siinse eluga kohanenud. Oma kodus tunnen, et mina olen ikka mina, ükskõik, kus ma siis elan. Suure-Jaanis olen käinud keskmiselt korra kuus. Tore on sinna minna, kuni on, kelle juurde minna. Iga teine on tuttav ja teretab-kallistab. Oma endisest majast (korterist) mööda sõites kiikan, kael pikk, et tabada oma endise kodu aknaid. Inimene on emotsionaalne olend ja mälestused on suur osa elatud elust.

Aga elu Pärnus läheb  omasoodu. Lapsehoidmine on käpas ja põhinipid omandatud. Siiski olen oma leebe loomuse ohver ja annan tihtipeale järele seal, kus laste ema ütleb, et tema seda mingil juhul ei teeks. Näiteid ei hakka praegu tooma. Vanaemad peavadki natuke pehmod olema. Ükski inimene, sh laps ei tahaks pidevalt nööri mööda käia. Õnneks pole laste kasvatamise teemal vanematega konflikte tekkinud.

Annaliisa sai juba 4 (aprillis). Püüan teda natuke portreteerida, et oleks hiljem, millele oma mälestustes tugineda. Ega ma teagi, kui hästi ma teda tunnen ja mõistan. Ei saa iial väita, et loeme last kui raamatut. Näiteks eile üllatas Annaliisa mind sellega, et hakkas nutma multikat vaadates, kus "kuri jahimees" haavas kotkast, kes jäi seeläbi ilma  ühest  tiivast. Lõppes muidugi hästi, kotkas sai haiglas uue tiiva ja lendas jälle.
 Annaliisa suurt empaatiatunnet olen täheldanud ennegi. See on hea, sest tänapäeva inimeste juures on just empaatiat (ja tolerantsi) vajaka. Samas on ta nii kade. See viimane ehk läheb ajapikku üle. Oma nooremast õest on ta paindlikum, teda on siiski võimalik veenda millestki loobuma või midagi jagama. Ka ei ole tal olnud kommet ennast pikali visata, kui midagi ei saa.
Oma loomult on ta temperamentne ja emotsionaalne. Ja väga loov. Tal on mingi oma paralleelmaailm, kus on kummaliste nimedaga olendid, kellega ta suhtleb.
Üllatusin, kui avastasin, et Annaliisa tunneb  peaaegu kõiki tähti ja eristab neid kõrva abil ehk saab aru, millise tähega algab üks või teine sõna. See on lugemise ja kirjutamise eeletapp. Olen seda meelt, et forssseerida pole mõtet.
 Mõlemad lapsed tahavad, et ette loetaks, aga vahe on muidugi lektüüris. Loen ette suure naudinguga, olen leidnud endas ka näitlejameisterlikkuse algeid!!! Küsin Annaliisa käest ikka sisu kontrollivaid käsimusi ka - vana õpetaja minus pole uinunud.

Annaliisa on minu arvates väga arenenud ja terane laps. Tema sõnavara ja loogika üllatab mind vahel.
Lasteaias olevat ta hiilanud teadmistega selle kohta, kes on Eesti president ja rahvuslind. 
Samas ei jäta ta tegemata eale kohaseid lollusi. Kinkisin talle sünnipäevaks käärid (lastele mõeldud ja turvalised), sest huvi lõikumise vastu oli tohutu. Ei läinudki kaua mööda, kui Barbil oli soengut moderniseeritud ja iseendal ka kuklapoolelt salk maha lõigatud. Samas oli  ema käärid "ära pannud" kättesaamatusse kohta. No iseenda juukseid on nüsinud vist iga teine laps!

Annaliisal on väga tundlik värvi- ja stiilimeel. Ja suur huvi meikimise ja värvimise vastu. See avaldus tal juba õige noorena.

Lapsed on tihti ka minu juures, kui ema käib trennis. Meil on siin omad mängud ja reeglid. Püüan külge harjutada kommet, et enda tagant tuleb mänguasjad kokku korjata. Eriti siis, kui üks mäng on lõpetatud ja teine järjekorras. Suhteliselt tulemusteta, aga ma pole lootust kaotanud. Eriline huvi on tekkinud minu sahtlite vastu, aga ma pole tahtnud neid ka blokeerida. Huvi peab laskma rahuldada, aga kõik pole muidugi lubatud. Ka olen ma lapsi rikkunud sellega, et mul on kodus kommi. Siiski mitte vabalt saadaval, vaid ikka limiteeritult. Saabudes üks ja lahkudes teine. Oh, see tänapäevane kasvatus on mõnes mõttes nii karm.

Mõni mõte ka Marist, nooremast lapsest. Tema areng on tohutu. Paari kuu jooksul on tulnud kõne, kuigi jah, kohati pole tast  võimalik aru saada. Annaliisa siis tõlgib, mingil kummalisel kombel mõistab tema kõike, mida Mari öelda tahab. Kroonika mõttes märgin siin ka ära, et Mari pandi nüüd magama lastetuppa. Loobumine võrevoodist ja vanemate lähedusest  toimus valutult. Muidugi magama panek on nüüd pikem ja vaevalisem, kuid  see võib olla ainult üleminekuajast tingitud.

Kaks õde väikese vanusevahega on üks lõpmata vahva nähtus.

Annaliisa juuksuris (jaanuar 2014)

Annaliisa sünnipäeva hommikul ( 15. aprillil 2014)
Samal päeval käisime lastega teatris " Naksitralle" vaatamas.

Mariliis sai 2!

Imestan, et pole nii kaua midagi kirjutanud. Sellel võib olla mitu põhjust. Üks on see, et  praegune elu ei inspireeri eriti. Mitte et see igav või tühi oleks, vaid ta on nii ühetaoline. Nädal kui mõtteline tervik kattub enamasti eelneva või järgnevaga.
Siiski, siiski - meie väike Mari sai 1. veebruaril 2aastaseks.
Katsun siin nüüd portreteerida väikest tegelast praeguse seisuga. On ju üldiselt teada, et väikelaps areneb tormiliselt.
Mari on  Annaliisa (3 aastat 10 kuud) noorem õde, kes oma positsiooni perekonnas kasutab osavalt ära. Nimelt on ta mõistnud, et nooremal on peaaegu alati õigus, ja ta solvub hingepõhjani, kui alati nii see pole. Igal juhul hammustamine ja näpistamine nii, et jäljed järel,  pole lubatud. Juustest rabamine on justkui viimasel ajal vähenenud.
Jonnimise klassika on ka käpas: kui ei saa, mida tahab, siis viskab käntsti selili.
No mis ma nüüd siis ainult halvast...
Mari sööb hästi, on heas isus ja konditsioonis. Vähe on asju, mille ta ära põlgab. Söömine on tema jaoks nii tähtis, et ta oli ainuke lastest, kes sünnipäevalauas istus ja korralikult sõi.
2aastane Mari ei räägi veel palju, aga kommunikatsioon täiesti toimib. Lühilausetest on kasutusel ei tee, ei saa, ei taha.
Aktiivses sõnavaras on paarkümmend sõna. Mõned on nii armsalt naljakad, nagu näiteks non, mis tähendab mul on. Kasutatakse siis, kui pakud näiteks juurde putru või piima. Viimane on Mari keeles mim,  pell või peel tähendab veel. Mõned ebatsensuursed sõnad on ka, kuigi need tähendavad antud kontekstis  midagi muud. Kui Maril olid tuulerõuged, siis vaatas ta oma roheliseks täpitatud keha ja näitas punni peale munn. Minu puhul vaatab ta ikka, et mul tussid jalas oleks.
Rääkides lemmikharrastustest, siis käib meil lõputu kohvijoomine (nagu Madis Kõivu näidendis). Ma ei tohi mitte üks teps viilida, pean kõik mängud kaasa tegema. Õige kah, kuidas sa üksi ikka kohvitad.
Teine lõputu tegevus on CD kuulamine. Lastelaulud, eriline lemmik on "Rongisõit", eriti dramaatiline  koht oi, oi, oi, ai, ai, ai, mis siis sellest rongist sai. Oleme püüdnud seda sõltuvust natuke ohjata, aga ei ole kerge. Ise ta vahetab plaate, valik 4 hulgast.
Potil käimine. Triin otsustas erinevalt vanemast tütrest potiga mitte ahistada, oodata ära, millal ise vajadus tekib. Ja see juhtus üleöö umbes paar nädalat enne sünnipäeva. Nüüd käib see asi nagu kellavärk.
Nii me kasvame ja areneme. Minu lapsehoidja oskused koos Mariga.

 Magus lõunauni.

 Õed koos emaga.

 Värskelt kahene.

Jõulud 2013